Täna siin, homme seal

Eile õhtul pärast üht siinset rahvusvahelist üritust, kus pidin 5 tundi järjest selgitama suvalistele kohalikele (ja vähem kohalikele) ameeriklastele Eesti kohta, jõudsin huvitava äratundmiseni. Mõtlesin sellele, et kui olen Eestis, määratlen end tartlasena, Portugalis õppides olin eestlane või siis idaeurooplane. Siin Ameerikas olles, pean end veendunult eurooplaseks ning olen suhteliselt kindel, et Aasias viibides liigitaksin end kuskile Lääne-maailma alla (mis haarab endas ka Ameerikat?!). Ehk siis, igasugu määratlused on väga suhtelised ja sõltuvad sellest, mis on võrdlusobjektid. Suhteliselt loogiline põhitõde kas pole? Aga siiski, kui paljud meist mõtlevad Tartus olles, et olen euroopa kodanik nõustudes seejuures, et meil on midagi teiste eurooplastega ühist? Või siis kui sageli mõnes Aasia riigis ringi reisides mõeldakse enda tartlase identideedile ning sellele, kuidas see mõjutab kohalikega suhtestumist? Kummaline, kuidas sellised mõtteviisid töötavad nii automaatsel viisil, et seda ise tähelegi ei pane..

Inimesed versus zombid

Ikka ja jälle jõuan sama järelduseni - Ameerikas võib ikka igasuguseid tegelasi ja nähtusi kohata. Näiteks on täiesti tavaline, kui grupp õpilasi kooli kohviku ees esitavad akapella versiooni laulust Gnarls Barkley - Forget You ja pärast seda mõne siinse korbi rebased, luukere maskid peas ja keebid seljas, räpivad ja iseloomikku tantsu esitavad. Pole ka iseäralik, kui mõni meesterahvas on tüdruku riided selga pannud ja tantsib kontsadel steptansu või kui teine tegelene seal samas mitu tundi järjest Justin Timberlake'i järgi tantsib ja laulab.

Sel nädalal käib aga campus´es eriti omamoodi tegevus - "Human vs Zombies". See on nädalane mäng, kus osalejad on jaotatud inimesteks ja zombideks, keda saab eristada oranži käepäela või peapeale alusel. Zombid ja inimesed varitsevad ning üritavad üksteist tabada vahukommide ja sokkidega. Võitja on see meeskond, kes lõpuks suuremas koosseisus nädala lõpuks elama jäävad. Eelmisel aastal läks mäng koguni nii kaugele, et kaitseväe värvidesse riietunu ronis kohaliku pangahoone seina mööda üles ning arvati, et tegu on terroristiga, mispärast ülikooli SWAT-meeskond teda snaipritega piiras. Igatahes on campus täis paranoiliselt ringi hiilivaid tegelasi.


Tõesti, sellised asjad saavad ainult Ameerikas juhtuda..

Kaisa

Alati on esimene kord

E-kiri ülikoolilt (kell 3.14 öösel) : "A Tornado Warning has been issued for Guilford County that may impact the UNCG area. Please seek shelter immediately."

Hmm, magasin küll sel ajal, aga tundub, et voodi oli piisavalt hea varjupaik :)

Parimat,

Kaisa

Elu on ristikhein

Istun kohvikus, on St. Patricku päev, hipidest koosnev rõõmsameelne seltskond mängib keskaegset iiri muusikat, joon capucinot kaneeliga, õues on 25 kraadi sooja, linnud laulavad ja koolipäev on läbi. Homsest algab nädalane puhkus...

Kaisa, oravad ja lõputöö

Kuna eelmisest reedest algas siin nädalane kevadvaheaeg, siis on ülikooli campus peaaegu et väljasurnud. Siia jäävad vaid vähesed üliõpilased nagu mina või mõned teised, kes elavad liiga kaugel, et koju minna. Peaaegu, et kõik rahvusvahelised üliõpilased, kellega koos ühiselamus elan, läksid Ameerikat avastama. Seega saan ma suurema tahtmise juures terve nädal ilma sotsialiseerumata lõputööle ja muudele kirjatöödele keskenduda, mis on ülimalt tore.

Päevad ja tunnid kaovad üsnagi kiiresti. Kui eile pärast 3 päeva kirjutamist (öiste pausidega) korraks toast välja läksin, et kohvi osta, olin kuidagi eriti kohmetu, kuna elasin niivõrd oma eraklikku olemisse sisse. Silmad ei kannatanud päevavalgust, kuna need olid parasjagu harjunud 30cm kaugusel olevat arvuti ekraani vahtima. Sel nädalal on ka tavapärane sööklateenus suletud, seega söön peamiselt kiirnuudleid ja võileibu, mida saan samuti ühika külmkapist, mis on 20 m kaugusel. Tundub selline eriskummaline ajaveetmisviis aga naudin seda vahelduseks.

Eile kohvi ostma kõndides nautisin campust, kuna see muutub aina rohelisemaks ja kevadisemaks. Kevad on teadagi minu lemmik aastaaeg. Roosad kirsipuud, toomingas (oletan et tegu on nendega) ja magnooliad juba õitsevad ning linnud harjutavad võidu lauluhäält. Kuulsin oma arvates isegi kägu kukkumas. OK, see läheb pisut liiga lüüriliseks aga fakt on see, et campus on niivõrd vaikne ja rahulik, et seda kõike vaadata, kuulata ja nautida. Pealegi on tegu väidetavalt Ameerika ühe rohelisema campus'ega. Oravaid on ka mitu korda rohkem liikvel, mis on mingis mõttes ka temaatiline. Andsin endagi e-hääle aga sedapuhku mitte oravatele.

Mingi hetk teen neist õitest ja rohelisusest ka pilte ning postitan siia, et ka teis varajast kevadigatsust tekitada. Muideks, lähen ka ise pooleteise nädala pärast pisut Ameerikat avastama, sellest ehk juba teine kord.

Toredat vastlapäeva ja naistepäeva,
Kaisa

PS! Jazz-i äss Miles Davis lõpetas UNCG muusika kooli, mis on väidetavalt üks oma ala parimaid Ameerikas.



PPS! Pärast seda postitust jalutasin Greensboro keskklinna, mis on iga kord paras elamus, kuna keegi (va igasugu kahtlaste tegelaste) siin naljalt sellist vahemaad (30min) kõndimiseks ette ei võtaks. Põhjus polegi tegelikult mitte niivõrd vahemaas, vaid harjumuses. Tee ühikast kesklinna on Ameerika kohta vägagi jalutajasõbralik (olemas on nii kõnnitee kui ka valgusfoorid). Ometi saadavad mind tavaliselt jahmunud inimeste näod ning autosignaalid hoolivatelt kaaskodanikelt(tooniga "mis sa tütreke siin kõnnid?"). Eelnev on tegelikult klišee. Pärast kesklinnas kohvitamist ja väikest istumist, mõtlesin, et jalutan enne tagasi minekut paarsada meetrit samal tänaval edasi, kuna väidetavalt pidid seal olema mõned kunstrigaleriid jms. Sean sammud siis sinna suunas ja mingi hetk märkan, et vaid kodutu välimusega tegelased liiguvad samas suunas. Sellest hoolimata kõndisin edasi, kuna poed ja vaateaknad olid paljutõotavad ning mis muga ikka 100m kesklinnast saab juhtuda. Järgmise 100m pärast leidsin end antiigipoodide keskelt, mis müüsid ilmselt kõike aga olid kahjuks suletud. Tulin sealt tulema. See tänav oli igatahes tore, selline boheemlasliku hõngu ning küllaltki müstilise arhitektuuriga. Lähen sinna mingi aeg tagasi ja uurin täpsemalt, mis kraami nad müüvad aga jätan läpaka sellel korral koju, haa. Koduteed saatsid mind samuti mitmel moel veidrad inimesed, lõpetades vastu tuleva mehega, kes sõimles üksinda mingis ebamäärases keeles. Üleüldse, Greensboro kesklinnas jalutades, kuigi tavalisi inimesi ei kohta.

Toredaid (taas)avastusi

Keegi ütles kunagi: "Inimene harjub kõigega...".

Täna mõtlesin esimest korda siin oldud aja jooksul selle peale, kuidas olen praeguse elukeskkonnaga peaaegu et kohanenud. Siinne toit ei maitse enam oluliselt veidralt, samuti ei märka enam vee kloorist maiku duši all käies. Mitmed lõhnad (uues kohas ikka uued lõhnad) on märkamatuks muutunud ning ülekaalulised ameeriklased ei torka oluliselt silma. Suures osas on kadunud ka kohmetus, mis poepidajate ja teenindajate smalltalk'ile vastates kaasnes ning inglise keele rääkimise kompleks kohalikega. Mul on kujunenud oma tegemised ja koht, kus tunnen end mugavalt. Lõunakorealasest toanaabri Won Young'i ootamatud emotsioonid (ülim entusiasm ning pidev üllatunud olek) ja aasia kultuurikeskkonnale iseloomulik ülim alalhoidlikkus on samuti arusadavaks muutunud. Kusjuures siiani tundub, et tegu on väärt toanaabriga, eks kunagi räägin täpsemalt. Igatahes üleüldine järeldus - uute eluoludega harjumine võtab keskmiselt 1 kuu aega.

Minu toanaaber Won Young (paremal) koos teiste korealastega tähistamas Hiina uue aasta saabumist..

Nüüd peaksin küll magama heitma, kuna hommikul kell 8.00 ootab mind Veebidisaini ja arenduse kontrolltöö (mis on samuti iganädalane juba harjumuspärane aktsioon).

Parimat,
Kaisa

Iseärasused - või mitte?

Unistamisest

Täna üle pika aja tundsin elevusevärinaid. Teate küll, selline kõhtuõõnestav veider tunne. Õigupoolest ei teinudki ma midagi eriskummalist, vaid kuulasin ainet Sales and Selling Management. Sealne õppejõud on oma ala värvikas spetsialist, teab muhedalt rääkida suurettevõtete praktikatest ning muidu erinevatest elujuhtumitest. Seega elevuseks polegi palju vaja.

Olen paaril viimasel päeval üsnagi mitu korda mõelnud sellele, kuidas minu noorusaja unistused on suures osas täitunud ning just sellisel kujul nagu neid endale ette kujutasin. Nooremana (nii põhi- ja keskkoolis) olin suur-suur unistaja, omasin isegi portaalis rate.ee isiklikku unistajate klubi. Sellel ajal unistasin lausa ajaviiteks (näiteks bussiga sõites või kui und ei tulnud). Mäletan, et need unistused tundusid pigem kauged ning hea tuju komponendid kui lähitulevikus teostuvad.

Viimasel ajal olen aga täheldanud, et unistamiseks kas ei jää enam aega või pole põhjust, kuna paljud kunagised mõtted on juba realiseerunud. Viimane toob aga selleni, et mis oleks, kui mõtleks edasi, looks uued unistused? Tundub, et praeguses eluetapis on palju keerulisem unistada, kuna loon pigem üldpilti, kui konkreetseid aspekte selles. Samuti on mõtted enam ratsionaliseeritud kui varem (mis ei tule teatud olukordades kahjuks). Sellegi poolest, leian, et tasub edasi unistada, sest rõõm, mis teatud hetkel unistuse realiseerumise ära tundmisel kaasneb, on üks suurim elevusevärina tekitajaid. Mulle see tunne igatahes meeldib.

Kaisa

PS! Tegin lõunaajal uinaku ja nägin unes, et UFO-d tirisid mind oma valgusega lendavasse taldrikusse. See oli väga veider hetk, kuna üritasin üles ärgata aga ei saanud. See tuletas mulle meelde ühte filmi paranormaalsetest nähtustest, mida kolledžis vaatasime. Selles filmis jäid inimesed magama ning murdosa sekundi jooksul olid tulnukad nad oma laeva tirinud ja katseid teinud :D

Edasiminek?

Tere!

Nüüdseks on üle nädala siin oldud ning kohanemiseprotsess käib täies hoos. Esmaspäeva õhtupoolikul külastasin kohalikku underground indie kontserti. Enneolematu elamus sõnaotseses mõttes. Üritust võib võrrelda millegi sellisega: http://www.youtube.com/watch?v=E4qTksrEGaM. Pärast kontserti liikusime edasi majja, kus kohalikud üliõpilased improviseerisid jazz muusikat. See oli minu kui jazz'i austaja jaoks igati meeldiv kogemus, samuti olid mängijad tõeliselt andekad.

Eile õhtul käisime pundiga Greensboro kesklinnas vaatamas filmi "Zeitgeist: Moving Forward" (eestikeelde tõlgituna "Zeitgeist: Edasiminek". Filmi kirjeldus järgmine:"Zeitgeist: Moving Forward, by director Peter Joseph, is a feature length documentary work which will present a case for a needed transition out of the current socioeconomic monetary paradigm which governs the entire world society. This subject matter will transcend the issues of cultural relativism and traditional ideology and move to relate the core, empirical "life ground" attributes of human and social survival, extrapolating those immutable natural laws into a new sustainable social paradigm called a Resource-Based Economy."(http://www.zeitgeistmovingforward.com)

Kirjutan, kuna film tekitas küllaltki palju mõtteainet. Keskenduti praegusele vaba turumajanduse mudelile, raha väärtusele ning majandusliku efektiivsuse teooriale. Peaaegu 3 tunni pikkuse filmi jooksul tõestati, et majanduskasv ning suurem majanduslik efektiivsus pole maailma jaoks jätkusuutlik (mis on iseenesest vägagi loogiline ka filmi vaatamata). Filmi lõpuks konstrueeriti uudne maailmamajanduse mudel, mis baseerub efektiivsel ressursside jaotusel ning monetaarsüsteemi kaotamisel. Uudne majandus peaks põhinema objektiivsetel arvutite poolt tehtud kalkulatsioonidel, et vältida olukorda, kus inimestel on ebavõrdne (mitteoptimaalne) hulk ressursse. Minu jaoks tekitas see koheselt küsimuse, kui majandusteoreetikute põhiküsimuseks on olnud läbi aegade ressursside kasutuse optimeerimine ning efektiivsuse defineerimine, siis kuidas suudaksid arvutid ühtäkki selle individuaalselt kõigi jaoks määratleda? Programmeerijad on siiski ju inimesed? Ok, kui efektiivsus saabki defineeritud, siis kes nende arvutuste õigsuse eest vastutaksid? Kokkuvõttes tähendab see, et masinad paneksid paika meie väärtused ning meil puuduks vajadus isiklikke valikuid teha. Elaksime nii nagu oleks jätkusuutlik emakesele maale, kuid kas ka inimkonna arengule? Kuigi ka praeguse majandussüsteemi korral võiksin sarnaseid küsimusi esitada, on minu jaoks natukene hirmuäratav, kui muidu mõistlikud inimesed (kes üleüldiselt pooldavad jätkusuutlikku maailmavaadet) lähevad õhinal sellisele ajupesule kriitiliselt mõtlemata kaasa. Küllap nii revolutsioonid sünnivadki. Samas ei saa salata, siinsele ühiskonnale ei teeks paha filmi üldiste ideedega tutvuda.

Igatahes soovitan seda filmi vaadata - see on tasuta olemas samal koduleheküljel, kust tsitaadi võtsin. Samuti toimub 21. jaanuaril Tallinna Tehnikaülikoolis kell 18.00 selle esilinastus.

Edu sessil ning kui keegi juhtub filmi vaatama, siis andke teada, mis mõtted teil sellega tekkisid.

Kaisa

09/01/2011 Roheboro

Tervitused!

Mõtlesin tegelikult mitte USA-s blogi pidada, kuna kardetavasti muutub see ehk liiga klišeelikuks - inimesed, kes ei tea, kus asub Eesti, kohalike veidrad toitumisharjumused ja nii edasi. Sellegi poolest otsustasin kirjutada ning teid oma eluga kursis hoida ning nii saan mingil määral neid veidraid ja vähem veidraid seikasid ka kuskile jäädvustada, et hiljem lugeda. Loodan siiski jääda võimalikult originaalseks.

Niisiis, minu esimene postitus algab siit: USA Ühendriigid, Põhja-Carolina, Greensboro, Phillips-Hawkins ühiselamu. Tuju on üle keskmise ja kirjutama aiendas peamiselt pühapäevaõhtune igavus. Homme algab ametlikult kevadsemester. Saabusin siia juba nädala keskel ning seega olen pisut ümbruskonnaga tutvust teinud. Tegu on täiesti tüüpilise Ameerika campus'ega.








Nagu Portugaliski, ümbritsevad siin mind rahvusvahelised üliõpilased ning toanaabriks on sel korral tüdruk Lõuna-Koreast - Won Young. Päevad on siiani möödunud kohaliku olustikuga tutvudes ning administratiivseid ülesandeid täites. Siinseid ameeriklasi vaadeldes on mustanahalised tõenäoliselt enamuses. Eile käisime kohaliku ülikooli meeskonna korvpalli mängu vaatamas (mis toimus taoliste mõõtmetega hallis nagu Saku Suurhall). Kuigi mäng on üllatavalt igav, oli sellega kaasnev show vaatamisväärne. Alustades tõelistest ameerika kisakoori tüdrukutest, lõpetades kahuriga, mis paiskas rahva sekka pauside ajal ülikooli t-särke ja fraasidega "Hey nr 5, I have your phone, it says you missed five calls".




Hetkel valmistuvad kohalikud teisipäevaseks lumesajuks. Näiteks sõidab campus'es ringi auto, mis pritsib soolavedelikku! (kuigi siin pole veel grammigi lund ega muud). Üliõpilased oleksid tänulikud, kui lumi talvevaheaega pikendaks, kuna teadagi lumesaju korral siin loenguid ei toimu, liiga ohtlik.

Arvan, et sissejuhatuseks ehk aitab.

Olge terved!

Kaisa

Eesti on majanduse jätkusuutlikkuselt ELi esikolmikus - Äriuudised - E24.ee

Eesti on majanduse jätkusuutlikkuselt ELi esikolmikus - Äriuudised - E24.ee
Vau, hästi tehtud Eesti! Lisaks tundub, et minu sügisene raport ninatargale õppejõule oli igati asja eest.. huvitav, kas tal mõru meel ka või suhtub tulevikus lihtsalt IDAEUROOPLASTESSE aupaklikumalt.
Siiralt teie,
Kaisa

Ready, set, go!

Tere, tere, tere!

Ma nüüd stardin maraton-õppimisega, mille finish on Tartus ning ajaks 29. juuni õhtupoolik. Niiet ärge väga oodake, et Portugalist saabub päevitunud ja puhanud inimene, pigem näost valge magamata öörott. Ah, sellegi poolest, väsinud - aga õnnelik.
Kuna hetkel on nii tohutult kiire, siis kokkuvõtte siin oldust teen ehk kui Eestis olen.
Seniks kõike head!
Siit ma tulen, pange end valmis!
Kaisa

Huumorinurk

Teen parasjagu rühmatööna Case Study´it aines Business strategy ning mingis mõttes läheb see Dilberti koomiks väga hästi kokku minu grupi kolleegide (portugali) mentaliteediga. Terav, kuid nagu öeldakse, enda üle peab ju ka oskama naerda. Ma nüüd naerangi natukene aega enda üle...

Kaisa

Arrow´s impossibility theorem..

Lugedes aine Public Economy jaoks, oli üks seik, mis mind muigama ja pisut ka imestama pani.. võib-olla ka teid.

Loen parasjagu raamatut sellest, kuidas teha otsuseid, mis puudutavad avaliku sektori majanduspoliitikat. Kuna kollektiivsete otsuste tegemisel jääb enamushääletusest sageli vajaka - otsus pole alati majanduslikult efektiivne, on leiutatud mitmeid täiendavaid "reegleid", et siiski otsus teha. Sealjuures kirjeldatakse ideaalse poliitilise otsuse tegemise 4 põhiomadust.

Järgmine lõik aga väidab, et kuigi väga raske on olnud leida süsteemi, mis rahuldaks kõiki ideaalse poliitika omadusi, Kenneth Arrow Stanfordi ülikoolist siiski lahendas selle probleemi ja sai Nobeli preemiagi. Nimelt tõestas ta, et taolist hääletamise süsteemi, mis austaks kõiki ideaalse poliitika omadusi, ei eksisteerigi.

Muigama pani just see, et kui nägin rida, et keegi siiski teab lahendust, ootasin huviga mingit tohutut keerukat teooriat.. mida sõna otses mõttes ei eksisteerigi.

Vähemalt jääb selle mehe nimi mulle meelde.

Loen nüüd oma materjale edasi.

Head põrumist!

Kaisa

"Ma olen selle jaoks liiga vana.."

Tere kolmapäevaööd!

Siin Kaisa, Coimbra, 12. mai, 2010. Ilm on öiselt jahe 8,4º (kõrvale võin tuua ilma Tartus 13º, õnnitlen, ära tegite, juba mitmendat korda selle nädala jooksul). Üleüldse on Eesti kõvem tegija kui Portugal. See oli juba ammu teada...

Öeldakse,et inimene on nii vana kui noor on tema hing. Millegi pärast tunnen, et see ütlus töötab pigem minu kahjuks kui kasuks. Tunnen end viimasel ajal vanainimesena 20 aastase kehas. Nimelt toimub Coimbras juba eelmisest neljapäevast aasta suursündmus - Queima das Fitas. Igal ööl esineb mitmeid kuulsaid artiste ja on kohustuslik, et kõik pidutsevad vähemalt kella 7-8ni hommikul. Loomulikult sisaldavad kohustused ka ohtrat odava alkoholi tarbimist. Paljud esimese semestri erasmuslased tulevad ekstra selleks Coimbrasse tagasi.

Pühapäeval oli linnas suur paraad, kus voolasid sõna otses mõttes õlu ja veini joad(ehk siis kaasaegsed Dionysus´e pidustused Coimbra moodi). Linn oli inimestest pungil ja kella 17 ajal õhtul sealt läbi jalutades (üritus hakkas juba 13 ajal), oli paraad veel täies jõus. Mitmedki paraadilised istusid ebakindlalt tänaval majade ääres, kätega pead toetades. Nõrgemad oli sootuks ära vajunud ja magasid oma keepide all õndsat und(tänaval). Kuna rongkäik oli korraldatud Coimbra ülikooli lõpetavate õpilaste auks, olid õpilaste vanemad ka kogu vaatemängu õndsalt vaatamas. Kas pole mitte uhke, kui Sinu võsuke lõpetab...

Üleüldse see Quiema.. hullumeelsus. Naljakas asjaolu selle kõige juures on, et kogu linn on sellest ahvi vaimustuses. Näiteks isegi spordiklubis, kus käin, küsivad kõik vanakesed + treenerid uhkusega, et noh Sulle ikka meeldib see üritus või. Ma noogutan pead ja naeratan võltsilt, kuna 1. mu portugali keele sõnavara ei võimalda veel seletada, miks mulle see ei meeldi 2. nad ei suudaks seda uskuda ja oleksid väga pettunud (võib-olla isegi solvuksid ja ei räägiks minuga enam). Sama loogika kehtib kõigi minu koolikaaslaste kohta. Nad arvaks, et olen veidrik.

Üldiselt üritan kogu oma mõtete juures olla mitte see kibestunud vanake, kes arvab, et kõik noored on hukas ja neid sajatada. Pigem tolereerin passiivselt ja tegelen vaikselt oma asjadega.

Mõnusat maikuust Eestit,

Kaisa

PS! Vihjeks pildi valiku kohta. Tegu on ühe üliõpilasega austatud koolivormis, kes parajasti...
Antud koolivormi kandmise reeglid on väga ranged. Näiteks ei tohi kunagi maha jätta oma keepi (rääkimata pintsakust), tüdrukud ei tohi kanda meiki ega mingeid aksesuaare.

Aga milleks need reeglid siis on, kui mitte rikkumiseks. Jutt pole siiski ainult salaja rikkumisest, vaid massilisest kuritarvitamisest.

(Räägib kibestunud vanainimene.)

Esimene mai - vahi-vahi..

Tervitus!

Nõnda pikka vahet polegi vist pidanud. Seda raskem on uuesti kuskilt alustada. Et kirjutamist lihtsustada ja järjepeale saada, lisan mõned pildid, mis peaksid mu seniseid tegemisi hästi kirjeldama:

Niisiis, nagu juba eelpool mainitud, sai teisel pool suurt lompi käidud.

Lisaks käisid külalised Eestist.
Ja mina omakorda külastasin esimest korda sel aastal randa.


Lisaks olen sattunud päris tihti kooli (alles on ainult jäänud põhiliselt idaeurooplased, 2 kreeklast ja 1 belglane, kes juba teatud Ida-Euroopa mõjutustega).

Eile käisin Mondego jõe kaldal piknikul.


Üheks põhjuseks, miks ma pole mõnda aega kirjutanud, on kindlasti see, et olen siinsega küllaltki ära harjunud. Seega, teinekord on raske midagi uut ja põnevat välja tuua. Samuti on mu praegune eluviis küllaltki nohiklik ja küllap paljude jaoks igav. Samas on ka kõike muud, mis on ehk vähem Portugali ja minu blogiga seotud, aset leidnud.

Niisiis, sissejuhatus tehtud, asume asja juurde. Hetke meeleolu: rahulik reedeõhtune (kõlab nagu mingi kartulisort) Bob Marley taustal ("I can see clearly now" näiteks). Üldine meeleolu Portugalis: PAANIKA! Tavainimeste näol siiski mitte (veel), kuid majandusteaduste professorite küll. Küllap olete lugenud artikleid sellest, kuidas Kreeka võib nakatada Portugali ja Hispaania ning ka arvatavasti Itaalia ja Iirimaa sügavasse laenukriisi. No nii ilmselge kui see ka koguaeg on olnud, et kriis tuleb - siis nüüd üllatus-üllatus on see hetk ka siin käes. Neljapäeval, olles avaliku sektori majanduse loengus, arutlesime õppejõuga enamus ajast sellest, mis hetkel Portugalis toimub. Arutelu käigus küsisin, et miks Portugal alles nüüd siis reageerib, kui juba 2009 teisel poolel(kindlasti juba varem) oli taolise kriisi saabumine ilmselge? Õppejõu arvates oli Portugali jaoks parem läbida piinarikas aeglane protsess, kui šokiteraapia. Arvestades praegusi asjaolusid, tundub, et ees ootab piinarikas šokiteraapia. Hetkel on üldse raske ette kujutada, mis Euroopa Liidust saama hakkab. Eks aeg näitab.

Veel üks asi millest olen viimasel ajal päris palju mõtisklenud - juured ja juuretus. Muidugi olen suur botaanika huviline, kuid olen enamasti mõelnud siiski demograafilises mõttes. Kas on tähtis oma juurte juurde jääda, sest seal on algne sobilik pinnas või ehk tuleks otsida kohti soodsamate tingimustega? Kas kokkuvõttes on üldse soodsamaid tingimusi või tullakse ringiga ikka oma juurte juurde tagasi? Minul näiteks on kindel tunne, et minu koht on Eestis. On mis on, tahan lõppude lõpuks sinna jääda ja korralikult juurduda. Arvan, et paljud eestlased tunnevad nii. Paljud inimesed üle Euroopa aga väidavad, et kui näiteks nende riigi majanduslik situatsioon poleks kuigi hea, läheksid nad hea meelega mujale riiki elama ning jääksidki sinna. Minul on sellest raske aru saada. Just sellest, et kuidas keegi saab seda sellise südamerahuga öelda. Mis siis riigist saab, kui kõik otsustavad raskel ajal lahkuda? Ma arvan, et kuigi praegu paljud Eesti noored suunduvad riigist välja, siis lõppude lõpuks on nad seal ringiga tagasi. Meie puhul on oluline faktor see, et oleme mitu rasket aega üle elanud. Samuti oleme näinud, et suudame vaid koos seistes olla mõjukad ja teha midagi otsustavat. Arvan, see tekitab vastutustunde, mida peaaegu iga eestlane südames kannab ning mis meid lõppude lõpuks Eestisse toob.

Kui keegi mu blogi vähegi loeb ja see teema huvitab, ootan arvamusi: kas eestlased on pigem juurtega või juurtetud?

Siiralt Teie,

Kaisa

Järgmine katsumus: 2. semester..

"Kirjutamiseaeg!" on kõlanud mu peas juba alates eelmise nädala algusest, kuid siiani pole ma suutnud pliiatsit näppu võtta (praegusel juhul küll näppu klahvile vajutada). Võib-olla on tegu taolise efektiga, mis on samane igasuguste teiste kohustustega (antud juhul rääkimata lugudeta), mida tuleb lõppude lõpuks hakata järgemööda tegema aga raske on alustada. Samas kui alustatud saab, on minek juba tunduvalt ladusam ja vaat et ei saa enam pidamagi..

Üleelmise nädala veetsin Andorras, mis oli ütlemata mõnus sportlik puhkus nagu üks korralik suusareis ikka olema peab. Seejuures tahaksin tänada oma kallist ema, kes kogu reisi korraldas. Ma ei tea küll kuidas selle "avaliku" facebook´iga lood on aga siin on link (http://www.facebook.com/album.php?aid=48177&id=1068195097&l=ffe64a022e) kust võite kogu reisist pildimaterjali leida. Nagu piltidelt näha võite, sattusin ka Barcelonasse. Kuigi mul oli seal aega ainult 3 tundi veeta, tundsin linnaga mõnusat sidet ning tahaksin sinna veelkordki minna ja täpsemalt uurida. Mida 3 tunniga teha võhivõõras linnas küsite? Võtsin pähe, et kuna ma niivõi naa sellest kohast suurt ei jaga, vaatan niisama ringi ja lähen sinna kuhu jalad viivad. Sattusin aga mitte pool vaid täiesti juhuslikult väga mõnusa hõnguga boheemlaslikku kunstnike linnaossa. Seal sooritasin ka oma elu esimese kunstiostu. Ostsin ühelt vanahärralt nimega Huguet väikse õlimaali, kus on kujutatud Barcelona sadama kaid aastal 1889. Meeldib mulle kohe väga-väga. Ega paljut muud ei jõudnudki näha, jalutasin niisama poolvihmases(kuid soojas!)Barcelonas ringi ja nautisin täiel rinnal üksiku hundina maailmaränduri äraolevat tunnet.

Uuel nädalal algas kool, ei saa öelda küll, et (teise koolinädala kohta) täishooga aga siiski arvestatava sisukusega. Kusjuures sellest, et esimese (niigi edasi lükatud) koolinädala maha magasin, pole kellelgi kippu ei kõppu. Enamikke loenguid isegi ei toimunud.

Niisiis, algas uus semester. Uued õppeained 2. semestril on:
*Finantsanalüüs
*Finantsarvestus II
*Makromajandus
*Juhtimise seminar
*Ärijuhtimise strateegia
*Avaliku sektori majandus

Said vist kõik nimetatud. Enamik õppejõududest on uued. Seepärast esineb mitmeidki naljakaid asjaolusid/juhtumeid. Nimelt see, et paljud ei tea, et olen
2. semesterit Portugalis ja seega tahavad olla võimalikult "arusaadavad" (nagu need jõupingutused sellele kaasa aitaks, haha). Näiteks üldise portugalikeelse arutelu keskel vaatab Ärijuhtimise õppejõud äkitselt mulle otsa ja ütleb ebaloomulikult üliilmeka näo miimikaga (et ikka aru saaksin, mida ta ütleb): "Doooo yoooouuu understaaaaand?".

Veel õppejõududest. Säravaim näide on Avaliku sektori majanduse õppejõud. Aine ise on inglise keeles, kuid ainet annab loomulikult portugallane. Õppejõud on väga särav, entusiastlik ja sõbralik ning selle kõige juures väga asjatundlik. Ka tema inglise keel on portugallase kohta muljet avaldav. Nalja pakub aga tema kehakeel. Nimelt on ta hästi pikka(kuskil üle 190 cm) kõhna kasvu ning seejuures on tal märkimisväärselt pikad jäsemed. Niisiis, kui ta miskit seletab, hakkab ta samal ajal kätega ujumisliigutusi tegema (liblika stiilis vist) ja jalgadega pikkasid samme astuma (nagu tahaks tõkkejooksu soojendusharjutusi teha). Lõppmulje on dinosaurusele ligilähedane. Ja muide, kui keegi kolledžist peaks lugema, siis teile teadmiseks, siinne Finantsarvestuse õppejõud on täpselt nagu meie Varje. Soliidses eas senhora, keda keegi ei küll loengus suurt kuula, kuid kes jagab alati vanaemalikke hellitussõnu ja sõbralikkust kui tema poole pöörduda. Sarnasus on muljetavaldav.

Üldiselt arvan, et olen võrreldes 1. semestriga tunduvalt paremas seisus, nii keelelises mõttes kui ka erialaste (seejuures matemaatiliste) teadmiste poolest. Niiet siit ma tulen 20 punkti, haha.

Erasmuse tudengeid on sel semestril tunduvalt vähem. Mõnes mõttes on kindlasti parem, intregreerungi rohkem kohalikega. Kusjuures olen nii mõnedki uued portugali sõbrad leidnud ning viimasel ajal saanud seejuures ka keelt arendada (mis sest, et iga sõna nende arust täiesti valesti on öeldud).

Veel uudiseid. Järgmisel nädalal võtan ette ühe pikema lennu naabermandrile, et ühte minu lemmik-eestlast näha. Viibin seal rõõmsalt 3 nädalat.

Hmm, ega rohkem ei paistagi uudiseid meenuvat. Ma ju tean, et te olete juba mitu rida vahele jätnud, kuna seekordne postitus on liiga pikk.

Tahtsin veel meelde tuletada, et väiksed asjad on ütlemata vahvad. Igal hommikul kui uksest väljun, näen ühte kena puud (pilt postituse alguses), millel on ilusad roosad õied. See teeb mu tuju alati rõõmsaks, kuna millegi pärast on tunne, et ta ootab seal mind ja õitseb minu jaoks. Naaberaias kasvavad ilusad suured lopsakad kallad, teen neist ka kunagi pilte ja näitan teile, tundub uskumatu, et need saavad seal metsikult nõnda hakkama. Naeratused ja lõbusad inimesed, keda koolis näen, teevad mind ka rõõmsaks. Ja veel õunamarmelaad, isegi kui sai saab otsa ja pean seda paljalt hommikusöögiks sööma. Koolivabad kolmapäevad sel semestril! Jooksmine mööda vihmast Coimbrat ja seejuures kaunite kohtade ning vaadete avastamine. The Beatles! Teate, alati kui kohalikku supermarketisse lähen, siis sealsed töötajad on nii siirad ja abivalmid, et ka nemad teevad tuju heaks. Naaber-vanainimestele rõõmsalt tere ütlemine.

Kui mahti saate, kirjutage mulle, mis teil viimati suu või vähemalt suunurgagi naerule ajas.. ja meele rõõmsaks tegi.

Seniks kuulmiseni.

Beijinhos,

Kaisa


PS! Kui keegi teab, kuidas Windows Vista Automatic Update´se uuesti käima saada, siis palun kirjutage mulle, kuidas seda teha. Ma olen küll juba olude sunnil paras infotehnoloog valmis, kuid ma ei jaga välja kas tegu on Malware viiruse kahjustusega või saan veel asja parandada.

Puu on puude kõrgune..

Tere taas!

Kuna olen hetkel puhkusel ja üleüldse mõnusas meeleolus, mõtlesin, et laen siia üles (neile, kellel pole juhuslikult facebook'i) mõned pildid, mis said tehtud minu sõbra Malini kaameraga, meie väiksel reisil sise-Portugali. Siin nad on, nautige.























Selline näeb välja keskmine Portugali "maakoht". Mulle täitsa meeldis, kuna oli koduselt palju männimetsa ja rohelust. Lisaks mändidele domineerisid ka suured eukalüptid. Kas teadsite, et eukalüptid on parajad parasiidid: esiteks võtavad nad endale õiguse lämmatada kõik teised samal maa-ala kasvavad puud ja ka paljud rohttaimed, samuti on nad suured veetarbijad ning seega kärbivad portugaallaste niigi viletsat loomulikku veevaru.

Ate logo (kohtumiseni),
Kaisa