Täna siin, homme seal

Eile õhtul pärast üht siinset rahvusvahelist üritust, kus pidin 5 tundi järjest selgitama suvalistele kohalikele (ja vähem kohalikele) ameeriklastele Eesti kohta, jõudsin huvitava äratundmiseni. Mõtlesin sellele, et kui olen Eestis, määratlen end tartlasena, Portugalis õppides olin eestlane või siis idaeurooplane. Siin Ameerikas olles, pean end veendunult eurooplaseks ning olen suhteliselt kindel, et Aasias viibides liigitaksin end kuskile Lääne-maailma alla (mis haarab endas ka Ameerikat?!). Ehk siis, igasugu määratlused on väga suhtelised ja sõltuvad sellest, mis on võrdlusobjektid. Suhteliselt loogiline põhitõde kas pole? Aga siiski, kui paljud meist mõtlevad Tartus olles, et olen euroopa kodanik nõustudes seejuures, et meil on midagi teiste eurooplastega ühist? Või siis kui sageli mõnes Aasia riigis ringi reisides mõeldakse enda tartlase identideedile ning sellele, kuidas see mõjutab kohalikega suhtestumist? Kummaline, kuidas sellised mõtteviisid töötavad nii automaatsel viisil, et seda ise tähelegi ei pane..

Inimesed versus zombid

Ikka ja jälle jõuan sama järelduseni - Ameerikas võib ikka igasuguseid tegelasi ja nähtusi kohata. Näiteks on täiesti tavaline, kui grupp õpilasi kooli kohviku ees esitavad akapella versiooni laulust Gnarls Barkley - Forget You ja pärast seda mõne siinse korbi rebased, luukere maskid peas ja keebid seljas, räpivad ja iseloomikku tantsu esitavad. Pole ka iseäralik, kui mõni meesterahvas on tüdruku riided selga pannud ja tantsib kontsadel steptansu või kui teine tegelene seal samas mitu tundi järjest Justin Timberlake'i järgi tantsib ja laulab.

Sel nädalal käib aga campus´es eriti omamoodi tegevus - "Human vs Zombies". See on nädalane mäng, kus osalejad on jaotatud inimesteks ja zombideks, keda saab eristada oranži käepäela või peapeale alusel. Zombid ja inimesed varitsevad ning üritavad üksteist tabada vahukommide ja sokkidega. Võitja on see meeskond, kes lõpuks suuremas koosseisus nädala lõpuks elama jäävad. Eelmisel aastal läks mäng koguni nii kaugele, et kaitseväe värvidesse riietunu ronis kohaliku pangahoone seina mööda üles ning arvati, et tegu on terroristiga, mispärast ülikooli SWAT-meeskond teda snaipritega piiras. Igatahes on campus täis paranoiliselt ringi hiilivaid tegelasi.


Tõesti, sellised asjad saavad ainult Ameerikas juhtuda..

Kaisa

Alati on esimene kord

E-kiri ülikoolilt (kell 3.14 öösel) : "A Tornado Warning has been issued for Guilford County that may impact the UNCG area. Please seek shelter immediately."

Hmm, magasin küll sel ajal, aga tundub, et voodi oli piisavalt hea varjupaik :)

Parimat,

Kaisa

Elu on ristikhein

Istun kohvikus, on St. Patricku päev, hipidest koosnev rõõmsameelne seltskond mängib keskaegset iiri muusikat, joon capucinot kaneeliga, õues on 25 kraadi sooja, linnud laulavad ja koolipäev on läbi. Homsest algab nädalane puhkus...

Kaisa, oravad ja lõputöö

Kuna eelmisest reedest algas siin nädalane kevadvaheaeg, siis on ülikooli campus peaaegu et väljasurnud. Siia jäävad vaid vähesed üliõpilased nagu mina või mõned teised, kes elavad liiga kaugel, et koju minna. Peaaegu, et kõik rahvusvahelised üliõpilased, kellega koos ühiselamus elan, läksid Ameerikat avastama. Seega saan ma suurema tahtmise juures terve nädal ilma sotsialiseerumata lõputööle ja muudele kirjatöödele keskenduda, mis on ülimalt tore.

Päevad ja tunnid kaovad üsnagi kiiresti. Kui eile pärast 3 päeva kirjutamist (öiste pausidega) korraks toast välja läksin, et kohvi osta, olin kuidagi eriti kohmetu, kuna elasin niivõrd oma eraklikku olemisse sisse. Silmad ei kannatanud päevavalgust, kuna need olid parasjagu harjunud 30cm kaugusel olevat arvuti ekraani vahtima. Sel nädalal on ka tavapärane sööklateenus suletud, seega söön peamiselt kiirnuudleid ja võileibu, mida saan samuti ühika külmkapist, mis on 20 m kaugusel. Tundub selline eriskummaline ajaveetmisviis aga naudin seda vahelduseks.

Eile kohvi ostma kõndides nautisin campust, kuna see muutub aina rohelisemaks ja kevadisemaks. Kevad on teadagi minu lemmik aastaaeg. Roosad kirsipuud, toomingas (oletan et tegu on nendega) ja magnooliad juba õitsevad ning linnud harjutavad võidu lauluhäält. Kuulsin oma arvates isegi kägu kukkumas. OK, see läheb pisut liiga lüüriliseks aga fakt on see, et campus on niivõrd vaikne ja rahulik, et seda kõike vaadata, kuulata ja nautida. Pealegi on tegu väidetavalt Ameerika ühe rohelisema campus'ega. Oravaid on ka mitu korda rohkem liikvel, mis on mingis mõttes ka temaatiline. Andsin endagi e-hääle aga sedapuhku mitte oravatele.

Mingi hetk teen neist õitest ja rohelisusest ka pilte ning postitan siia, et ka teis varajast kevadigatsust tekitada. Muideks, lähen ka ise pooleteise nädala pärast pisut Ameerikat avastama, sellest ehk juba teine kord.

Toredat vastlapäeva ja naistepäeva,
Kaisa

PS! Jazz-i äss Miles Davis lõpetas UNCG muusika kooli, mis on väidetavalt üks oma ala parimaid Ameerikas.



PPS! Pärast seda postitust jalutasin Greensboro keskklinna, mis on iga kord paras elamus, kuna keegi (va igasugu kahtlaste tegelaste) siin naljalt sellist vahemaad (30min) kõndimiseks ette ei võtaks. Põhjus polegi tegelikult mitte niivõrd vahemaas, vaid harjumuses. Tee ühikast kesklinna on Ameerika kohta vägagi jalutajasõbralik (olemas on nii kõnnitee kui ka valgusfoorid). Ometi saadavad mind tavaliselt jahmunud inimeste näod ning autosignaalid hoolivatelt kaaskodanikelt(tooniga "mis sa tütreke siin kõnnid?"). Eelnev on tegelikult klišee. Pärast kesklinnas kohvitamist ja väikest istumist, mõtlesin, et jalutan enne tagasi minekut paarsada meetrit samal tänaval edasi, kuna väidetavalt pidid seal olema mõned kunstrigaleriid jms. Sean sammud siis sinna suunas ja mingi hetk märkan, et vaid kodutu välimusega tegelased liiguvad samas suunas. Sellest hoolimata kõndisin edasi, kuna poed ja vaateaknad olid paljutõotavad ning mis muga ikka 100m kesklinnast saab juhtuda. Järgmise 100m pärast leidsin end antiigipoodide keskelt, mis müüsid ilmselt kõike aga olid kahjuks suletud. Tulin sealt tulema. See tänav oli igatahes tore, selline boheemlasliku hõngu ning küllaltki müstilise arhitektuuriga. Lähen sinna mingi aeg tagasi ja uurin täpsemalt, mis kraami nad müüvad aga jätan läpaka sellel korral koju, haa. Koduteed saatsid mind samuti mitmel moel veidrad inimesed, lõpetades vastu tuleva mehega, kes sõimles üksinda mingis ebamäärases keeles. Üleüldse, Greensboro kesklinnas jalutades, kuigi tavalisi inimesi ei kohta.

Toredaid (taas)avastusi

Keegi ütles kunagi: "Inimene harjub kõigega...".

Täna mõtlesin esimest korda siin oldud aja jooksul selle peale, kuidas olen praeguse elukeskkonnaga peaaegu et kohanenud. Siinne toit ei maitse enam oluliselt veidralt, samuti ei märka enam vee kloorist maiku duši all käies. Mitmed lõhnad (uues kohas ikka uued lõhnad) on märkamatuks muutunud ning ülekaalulised ameeriklased ei torka oluliselt silma. Suures osas on kadunud ka kohmetus, mis poepidajate ja teenindajate smalltalk'ile vastates kaasnes ning inglise keele rääkimise kompleks kohalikega. Mul on kujunenud oma tegemised ja koht, kus tunnen end mugavalt. Lõunakorealasest toanaabri Won Young'i ootamatud emotsioonid (ülim entusiasm ning pidev üllatunud olek) ja aasia kultuurikeskkonnale iseloomulik ülim alalhoidlikkus on samuti arusadavaks muutunud. Kusjuures siiani tundub, et tegu on väärt toanaabriga, eks kunagi räägin täpsemalt. Igatahes üleüldine järeldus - uute eluoludega harjumine võtab keskmiselt 1 kuu aega.

Minu toanaaber Won Young (paremal) koos teiste korealastega tähistamas Hiina uue aasta saabumist..

Nüüd peaksin küll magama heitma, kuna hommikul kell 8.00 ootab mind Veebidisaini ja arenduse kontrolltöö (mis on samuti iganädalane juba harjumuspärane aktsioon).

Parimat,
Kaisa

Iseärasused - või mitte?

Unistamisest

Täna üle pika aja tundsin elevusevärinaid. Teate küll, selline kõhtuõõnestav veider tunne. Õigupoolest ei teinudki ma midagi eriskummalist, vaid kuulasin ainet Sales and Selling Management. Sealne õppejõud on oma ala värvikas spetsialist, teab muhedalt rääkida suurettevõtete praktikatest ning muidu erinevatest elujuhtumitest. Seega elevuseks polegi palju vaja.

Olen paaril viimasel päeval üsnagi mitu korda mõelnud sellele, kuidas minu noorusaja unistused on suures osas täitunud ning just sellisel kujul nagu neid endale ette kujutasin. Nooremana (nii põhi- ja keskkoolis) olin suur-suur unistaja, omasin isegi portaalis rate.ee isiklikku unistajate klubi. Sellel ajal unistasin lausa ajaviiteks (näiteks bussiga sõites või kui und ei tulnud). Mäletan, et need unistused tundusid pigem kauged ning hea tuju komponendid kui lähitulevikus teostuvad.

Viimasel ajal olen aga täheldanud, et unistamiseks kas ei jää enam aega või pole põhjust, kuna paljud kunagised mõtted on juba realiseerunud. Viimane toob aga selleni, et mis oleks, kui mõtleks edasi, looks uued unistused? Tundub, et praeguses eluetapis on palju keerulisem unistada, kuna loon pigem üldpilti, kui konkreetseid aspekte selles. Samuti on mõtted enam ratsionaliseeritud kui varem (mis ei tule teatud olukordades kahjuks). Sellegi poolest, leian, et tasub edasi unistada, sest rõõm, mis teatud hetkel unistuse realiseerumise ära tundmisel kaasneb, on üks suurim elevusevärina tekitajaid. Mulle see tunne igatahes meeldib.

Kaisa

PS! Tegin lõunaajal uinaku ja nägin unes, et UFO-d tirisid mind oma valgusega lendavasse taldrikusse. See oli väga veider hetk, kuna üritasin üles ärgata aga ei saanud. See tuletas mulle meelde ühte filmi paranormaalsetest nähtustest, mida kolledžis vaatasime. Selles filmis jäid inimesed magama ning murdosa sekundi jooksul olid tulnukad nad oma laeva tirinud ja katseid teinud :D

Edasiminek?

Tere!

Nüüdseks on üle nädala siin oldud ning kohanemiseprotsess käib täies hoos. Esmaspäeva õhtupoolikul külastasin kohalikku underground indie kontserti. Enneolematu elamus sõnaotseses mõttes. Üritust võib võrrelda millegi sellisega: http://www.youtube.com/watch?v=E4qTksrEGaM. Pärast kontserti liikusime edasi majja, kus kohalikud üliõpilased improviseerisid jazz muusikat. See oli minu kui jazz'i austaja jaoks igati meeldiv kogemus, samuti olid mängijad tõeliselt andekad.

Eile õhtul käisime pundiga Greensboro kesklinnas vaatamas filmi "Zeitgeist: Moving Forward" (eestikeelde tõlgituna "Zeitgeist: Edasiminek". Filmi kirjeldus järgmine:"Zeitgeist: Moving Forward, by director Peter Joseph, is a feature length documentary work which will present a case for a needed transition out of the current socioeconomic monetary paradigm which governs the entire world society. This subject matter will transcend the issues of cultural relativism and traditional ideology and move to relate the core, empirical "life ground" attributes of human and social survival, extrapolating those immutable natural laws into a new sustainable social paradigm called a Resource-Based Economy."(http://www.zeitgeistmovingforward.com)

Kirjutan, kuna film tekitas küllaltki palju mõtteainet. Keskenduti praegusele vaba turumajanduse mudelile, raha väärtusele ning majandusliku efektiivsuse teooriale. Peaaegu 3 tunni pikkuse filmi jooksul tõestati, et majanduskasv ning suurem majanduslik efektiivsus pole maailma jaoks jätkusuutlik (mis on iseenesest vägagi loogiline ka filmi vaatamata). Filmi lõpuks konstrueeriti uudne maailmamajanduse mudel, mis baseerub efektiivsel ressursside jaotusel ning monetaarsüsteemi kaotamisel. Uudne majandus peaks põhinema objektiivsetel arvutite poolt tehtud kalkulatsioonidel, et vältida olukorda, kus inimestel on ebavõrdne (mitteoptimaalne) hulk ressursse. Minu jaoks tekitas see koheselt küsimuse, kui majandusteoreetikute põhiküsimuseks on olnud läbi aegade ressursside kasutuse optimeerimine ning efektiivsuse defineerimine, siis kuidas suudaksid arvutid ühtäkki selle individuaalselt kõigi jaoks määratleda? Programmeerijad on siiski ju inimesed? Ok, kui efektiivsus saabki defineeritud, siis kes nende arvutuste õigsuse eest vastutaksid? Kokkuvõttes tähendab see, et masinad paneksid paika meie väärtused ning meil puuduks vajadus isiklikke valikuid teha. Elaksime nii nagu oleks jätkusuutlik emakesele maale, kuid kas ka inimkonna arengule? Kuigi ka praeguse majandussüsteemi korral võiksin sarnaseid küsimusi esitada, on minu jaoks natukene hirmuäratav, kui muidu mõistlikud inimesed (kes üleüldiselt pooldavad jätkusuutlikku maailmavaadet) lähevad õhinal sellisele ajupesule kriitiliselt mõtlemata kaasa. Küllap nii revolutsioonid sünnivadki. Samas ei saa salata, siinsele ühiskonnale ei teeks paha filmi üldiste ideedega tutvuda.

Igatahes soovitan seda filmi vaadata - see on tasuta olemas samal koduleheküljel, kust tsitaadi võtsin. Samuti toimub 21. jaanuaril Tallinna Tehnikaülikoolis kell 18.00 selle esilinastus.

Edu sessil ning kui keegi juhtub filmi vaatama, siis andke teada, mis mõtted teil sellega tekkisid.

Kaisa

09/01/2011 Roheboro

Tervitused!

Mõtlesin tegelikult mitte USA-s blogi pidada, kuna kardetavasti muutub see ehk liiga klišeelikuks - inimesed, kes ei tea, kus asub Eesti, kohalike veidrad toitumisharjumused ja nii edasi. Sellegi poolest otsustasin kirjutada ning teid oma eluga kursis hoida ning nii saan mingil määral neid veidraid ja vähem veidraid seikasid ka kuskile jäädvustada, et hiljem lugeda. Loodan siiski jääda võimalikult originaalseks.

Niisiis, minu esimene postitus algab siit: USA Ühendriigid, Põhja-Carolina, Greensboro, Phillips-Hawkins ühiselamu. Tuju on üle keskmise ja kirjutama aiendas peamiselt pühapäevaõhtune igavus. Homme algab ametlikult kevadsemester. Saabusin siia juba nädala keskel ning seega olen pisut ümbruskonnaga tutvust teinud. Tegu on täiesti tüüpilise Ameerika campus'ega.








Nagu Portugaliski, ümbritsevad siin mind rahvusvahelised üliõpilased ning toanaabriks on sel korral tüdruk Lõuna-Koreast - Won Young. Päevad on siiani möödunud kohaliku olustikuga tutvudes ning administratiivseid ülesandeid täites. Siinseid ameeriklasi vaadeldes on mustanahalised tõenäoliselt enamuses. Eile käisime kohaliku ülikooli meeskonna korvpalli mängu vaatamas (mis toimus taoliste mõõtmetega hallis nagu Saku Suurhall). Kuigi mäng on üllatavalt igav, oli sellega kaasnev show vaatamisväärne. Alustades tõelistest ameerika kisakoori tüdrukutest, lõpetades kahuriga, mis paiskas rahva sekka pauside ajal ülikooli t-särke ja fraasidega "Hey nr 5, I have your phone, it says you missed five calls".




Hetkel valmistuvad kohalikud teisipäevaseks lumesajuks. Näiteks sõidab campus'es ringi auto, mis pritsib soolavedelikku! (kuigi siin pole veel grammigi lund ega muud). Üliõpilased oleksid tänulikud, kui lumi talvevaheaega pikendaks, kuna teadagi lumesaju korral siin loenguid ei toimu, liiga ohtlik.

Arvan, et sissejuhatuseks ehk aitab.

Olge terved!

Kaisa