Täna üle pika aja tundsin elevusevärinaid. Teate küll, selline kõhtuõõnestav veider tunne. Õigupoolest ei teinudki ma midagi eriskummalist, vaid kuulasin ainet Sales and Selling Management. Sealne õppejõud on oma ala värvikas spetsialist, teab muhedalt rääkida suurettevõtete praktikatest ning muidu erinevatest elujuhtumitest. Seega elevuseks polegi palju vaja.
Olen paaril viimasel päeval üsnagi mitu korda mõelnud sellele, kuidas minu noorusaja unistused on suures osas täitunud ning just sellisel kujul nagu neid endale ette kujutasin. Nooremana (nii põhi- ja keskkoolis) olin suur-suur unistaja, omasin isegi portaalis rate.ee isiklikku unistajate klubi. Sellel ajal unistasin lausa ajaviiteks (näiteks bussiga sõites või kui und ei tulnud). Mäletan, et need unistused tundusid pigem kauged ning hea tuju komponendid kui lähitulevikus teostuvad.
Viimasel ajal olen aga täheldanud, et unistamiseks kas ei jää enam aega või pole põhjust, kuna paljud kunagised mõtted on juba realiseerunud. Viimane toob aga selleni, et mis oleks, kui mõtleks edasi, looks uued unistused? Tundub, et praeguses eluetapis on palju keerulisem unistada, kuna loon pigem üldpilti, kui konkreetseid aspekte selles. Samuti on mõtted enam ratsionaliseeritud kui varem (mis ei tule teatud olukordades kahjuks). Sellegi poolest, leian, et tasub edasi unistada, sest rõõm, mis teatud hetkel unistuse realiseerumise ära tundmisel kaasneb, on üks suurim elevusevärina tekitajaid. Mulle see tunne igatahes meeldib.
Kaisa
PS! Tegin lõunaajal uinaku ja nägin unes, et UFO-d tirisid mind oma valgusega lendavasse taldrikusse. See oli väga veider hetk, kuna üritasin üles ärgata aga ei saanud. See tuletas mulle meelde ühte filmi paranormaalsetest nähtustest, mida kolledžis vaatasime. Selles filmis jäid inimesed magama ning murdosa sekundi jooksul olid tulnukad nad oma laeva tirinud ja katseid teinud :D
Thursday, January 20
Sunday, January 16
Edasiminek?
Tere!
Nüüdseks on üle nädala siin oldud ning kohanemiseprotsess käib täies hoos. Esmaspäeva õhtupoolikul külastasin kohalikku underground indie kontserti. Enneolematu elamus sõnaotseses mõttes. Üritust võib võrrelda millegi sellisega: http://www.youtube.com/watch?v=E4qTksrEGaM. Pärast kontserti liikusime edasi majja, kus kohalikud üliõpilased improviseerisid jazz muusikat. See oli minu kui jazz'i austaja jaoks igati meeldiv kogemus, samuti olid mängijad tõeliselt andekad.
Eile õhtul käisime pundiga Greensboro kesklinnas vaatamas filmi "Zeitgeist: Moving Forward" (eestikeelde tõlgituna "Zeitgeist: Edasiminek". Filmi kirjeldus järgmine:"Zeitgeist: Moving Forward, by director Peter Joseph, is a feature length documentary work which will present a case for a needed transition out of the current socioeconomic monetary paradigm which governs the entire world society. This subject matter will transcend the issues of cultural relativism and traditional ideology and move to relate the core, empirical "life ground" attributes of human and social survival, extrapolating those immutable natural laws into a new sustainable social paradigm called a Resource-Based Economy."(http://www.zeitgeistmovingforward.com)
Kirjutan, kuna film tekitas küllaltki palju mõtteainet. Keskenduti praegusele vaba turumajanduse mudelile, raha väärtusele ning majandusliku efektiivsuse teooriale. Peaaegu 3 tunni pikkuse filmi jooksul tõestati, et majanduskasv ning suurem majanduslik efektiivsus pole maailma jaoks jätkusuutlik (mis on iseenesest vägagi loogiline ka filmi vaatamata). Filmi lõpuks konstrueeriti uudne maailmamajanduse mudel, mis baseerub efektiivsel ressursside jaotusel ning monetaarsüsteemi kaotamisel. Uudne majandus peaks põhinema objektiivsetel arvutite poolt tehtud kalkulatsioonidel, et vältida olukorda, kus inimestel on ebavõrdne (mitteoptimaalne) hulk ressursse. Minu jaoks tekitas see koheselt küsimuse, kui majandusteoreetikute põhiküsimuseks on olnud läbi aegade ressursside kasutuse optimeerimine ning efektiivsuse defineerimine, siis kuidas suudaksid arvutid ühtäkki selle individuaalselt kõigi jaoks määratleda? Programmeerijad on siiski ju inimesed? Ok, kui efektiivsus saabki defineeritud, siis kes nende arvutuste õigsuse eest vastutaksid? Kokkuvõttes tähendab see, et masinad paneksid paika meie väärtused ning meil puuduks vajadus isiklikke valikuid teha. Elaksime nii nagu oleks jätkusuutlik emakesele maale, kuid kas ka inimkonna arengule? Kuigi ka praeguse majandussüsteemi korral võiksin sarnaseid küsimusi esitada, on minu jaoks natukene hirmuäratav, kui muidu mõistlikud inimesed (kes üleüldiselt pooldavad jätkusuutlikku maailmavaadet) lähevad õhinal sellisele ajupesule kriitiliselt mõtlemata kaasa. Küllap nii revolutsioonid sünnivadki. Samas ei saa salata, siinsele ühiskonnale ei teeks paha filmi üldiste ideedega tutvuda.
Igatahes soovitan seda filmi vaadata - see on tasuta olemas samal koduleheküljel, kust tsitaadi võtsin. Samuti toimub 21. jaanuaril Tallinna Tehnikaülikoolis kell 18.00 selle esilinastus.
Edu sessil ning kui keegi juhtub filmi vaatama, siis andke teada, mis mõtted teil sellega tekkisid.
Kaisa
Nüüdseks on üle nädala siin oldud ning kohanemiseprotsess käib täies hoos. Esmaspäeva õhtupoolikul külastasin kohalikku underground indie kontserti. Enneolematu elamus sõnaotseses mõttes. Üritust võib võrrelda millegi sellisega: http://www.youtube.com/watch?v=E4qTksrEGaM. Pärast kontserti liikusime edasi majja, kus kohalikud üliõpilased improviseerisid jazz muusikat. See oli minu kui jazz'i austaja jaoks igati meeldiv kogemus, samuti olid mängijad tõeliselt andekad.
Eile õhtul käisime pundiga Greensboro kesklinnas vaatamas filmi "Zeitgeist: Moving Forward" (eestikeelde tõlgituna "Zeitgeist: Edasiminek". Filmi kirjeldus järgmine:"Zeitgeist: Moving Forward, by director Peter Joseph, is a feature length documentary work which will present a case for a needed transition out of the current socioeconomic monetary paradigm which governs the entire world society. This subject matter will transcend the issues of cultural relativism and traditional ideology and move to relate the core, empirical "life ground" attributes of human and social survival, extrapolating those immutable natural laws into a new sustainable social paradigm called a Resource-Based Economy."(http://www.zeitgeistmovingforward.com)Kirjutan, kuna film tekitas küllaltki palju mõtteainet. Keskenduti praegusele vaba turumajanduse mudelile, raha väärtusele ning majandusliku efektiivsuse teooriale. Peaaegu 3 tunni pikkuse filmi jooksul tõestati, et majanduskasv ning suurem majanduslik efektiivsus pole maailma jaoks jätkusuutlik (mis on iseenesest vägagi loogiline ka filmi vaatamata). Filmi lõpuks konstrueeriti uudne maailmamajanduse mudel, mis baseerub efektiivsel ressursside jaotusel ning monetaarsüsteemi kaotamisel. Uudne majandus peaks põhinema objektiivsetel arvutite poolt tehtud kalkulatsioonidel, et vältida olukorda, kus inimestel on ebavõrdne (mitteoptimaalne) hulk ressursse. Minu jaoks tekitas see koheselt küsimuse, kui majandusteoreetikute põhiküsimuseks on olnud läbi aegade ressursside kasutuse optimeerimine ning efektiivsuse defineerimine, siis kuidas suudaksid arvutid ühtäkki selle individuaalselt kõigi jaoks määratleda? Programmeerijad on siiski ju inimesed? Ok, kui efektiivsus saabki defineeritud, siis kes nende arvutuste õigsuse eest vastutaksid? Kokkuvõttes tähendab see, et masinad paneksid paika meie väärtused ning meil puuduks vajadus isiklikke valikuid teha. Elaksime nii nagu oleks jätkusuutlik emakesele maale, kuid kas ka inimkonna arengule? Kuigi ka praeguse majandussüsteemi korral võiksin sarnaseid küsimusi esitada, on minu jaoks natukene hirmuäratav, kui muidu mõistlikud inimesed (kes üleüldiselt pooldavad jätkusuutlikku maailmavaadet) lähevad õhinal sellisele ajupesule kriitiliselt mõtlemata kaasa. Küllap nii revolutsioonid sünnivadki. Samas ei saa salata, siinsele ühiskonnale ei teeks paha filmi üldiste ideedega tutvuda.
Igatahes soovitan seda filmi vaadata - see on tasuta olemas samal koduleheküljel, kust tsitaadi võtsin. Samuti toimub 21. jaanuaril Tallinna Tehnikaülikoolis kell 18.00 selle esilinastus.
Edu sessil ning kui keegi juhtub filmi vaatama, siis andke teada, mis mõtted teil sellega tekkisid.
Kaisa
Monday, January 10
09/01/2011 Roheboro
Tervitused!
Mõtlesin tegelikult mitte USA-s blogi pidada, kuna kardetavasti muutub see ehk liiga klišeelikuks - inimesed, kes ei tea, kus asub Eesti, kohalike veidrad toitumisharjumused ja nii edasi. Sellegi poolest otsustasin kirjutada ning teid oma eluga kursis hoida ning nii saan mingil määral neid veidraid ja vähem veidraid seikasid ka kuskile jäädvustada, et hiljem lugeda. Loodan siiski jääda võimalikult originaalseks.
Niisiis, minu esimene postitus algab siit: USA Ühendriigid, Põhja-Carolina, Greensboro, Phillips-Hawkins ühiselamu. Tuju on üle keskmise ja kirjutama aiendas peamiselt pühapäevaõhtune igavus. Homme algab ametlikult kevadsemester. Saabusin siia juba nädala keskel ning seega olen pisut ümbruskonnaga tutvust teinud. Tegu on täiesti tüüpilise Ameerika campus'ega.
Nagu Portugaliski, ümbritsevad siin mind rahvusvahelised üliõpilased ning toanaabriks on sel korral tüdruk Lõuna-Koreast - Won Young. Päevad on siiani möödunud kohaliku olustikuga tutvudes ning administratiivseid ülesandeid täites. Siinseid ameeriklasi vaadeldes on mustanahalised tõenäoliselt enamuses. Eile käisime kohaliku ülikooli meeskonna korvpalli mängu vaatamas (mis toimus taoliste mõõtmetega hallis nagu Saku Suurhall). Kuigi mäng on üllatavalt igav, oli sellega kaasnev show vaatamisväärne. Alustades tõelistest ameerika kisakoori tüdrukutest, lõpetades kahuriga, mis paiskas rahva sekka pauside ajal ülikooli t-särke ja fraasidega "Hey nr 5, I have your phone, it says you missed five calls".
Hetkel valmistuvad kohalikud teisipäevaseks lumesajuks. Näiteks sõidab campus'es ringi auto, mis pritsib soolavedelikku! (kuigi siin pole veel grammigi lund ega muud). Üliõpilased oleksid tänulikud, kui lumi talvevaheaega pikendaks, kuna teadagi lumesaju korral siin loenguid ei toimu, liiga ohtlik.
Arvan, et sissejuhatuseks ehk aitab.
Olge terved!
Kaisa
Mõtlesin tegelikult mitte USA-s blogi pidada, kuna kardetavasti muutub see ehk liiga klišeelikuks - inimesed, kes ei tea, kus asub Eesti, kohalike veidrad toitumisharjumused ja nii edasi. Sellegi poolest otsustasin kirjutada ning teid oma eluga kursis hoida ning nii saan mingil määral neid veidraid ja vähem veidraid seikasid ka kuskile jäädvustada, et hiljem lugeda. Loodan siiski jääda võimalikult originaalseks.
Niisiis, minu esimene postitus algab siit: USA Ühendriigid, Põhja-Carolina, Greensboro, Phillips-Hawkins ühiselamu. Tuju on üle keskmise ja kirjutama aiendas peamiselt pühapäevaõhtune igavus. Homme algab ametlikult kevadsemester. Saabusin siia juba nädala keskel ning seega olen pisut ümbruskonnaga tutvust teinud. Tegu on täiesti tüüpilise Ameerika campus'ega.
Nagu Portugaliski, ümbritsevad siin mind rahvusvahelised üliõpilased ning toanaabriks on sel korral tüdruk Lõuna-Koreast - Won Young. Päevad on siiani möödunud kohaliku olustikuga tutvudes ning administratiivseid ülesandeid täites. Siinseid ameeriklasi vaadeldes on mustanahalised tõenäoliselt enamuses. Eile käisime kohaliku ülikooli meeskonna korvpalli mängu vaatamas (mis toimus taoliste mõõtmetega hallis nagu Saku Suurhall). Kuigi mäng on üllatavalt igav, oli sellega kaasnev show vaatamisväärne. Alustades tõelistest ameerika kisakoori tüdrukutest, lõpetades kahuriga, mis paiskas rahva sekka pauside ajal ülikooli t-särke ja fraasidega "Hey nr 5, I have your phone, it says you missed five calls".
Hetkel valmistuvad kohalikud teisipäevaseks lumesajuks. Näiteks sõidab campus'es ringi auto, mis pritsib soolavedelikku! (kuigi siin pole veel grammigi lund ega muud). Üliõpilased oleksid tänulikud, kui lumi talvevaheaega pikendaks, kuna teadagi lumesaju korral siin loenguid ei toimu, liiga ohtlik.
Arvan, et sissejuhatuseks ehk aitab.
Olge terved!
Kaisa
Subscribe to:
Posts (Atom)