Eesti on majanduse jätkusuutlikkuselt ELi esikolmikus - Äriuudised - E24.ee

Eesti on majanduse jätkusuutlikkuselt ELi esikolmikus - Äriuudised - E24.ee
Vau, hästi tehtud Eesti! Lisaks tundub, et minu sügisene raport ninatargale õppejõule oli igati asja eest.. huvitav, kas tal mõru meel ka või suhtub tulevikus lihtsalt IDAEUROOPLASTESSE aupaklikumalt.
Siiralt teie,
Kaisa

Ready, set, go!

Tere, tere, tere!

Ma nüüd stardin maraton-õppimisega, mille finish on Tartus ning ajaks 29. juuni õhtupoolik. Niiet ärge väga oodake, et Portugalist saabub päevitunud ja puhanud inimene, pigem näost valge magamata öörott. Ah, sellegi poolest, väsinud - aga õnnelik.
Kuna hetkel on nii tohutult kiire, siis kokkuvõtte siin oldust teen ehk kui Eestis olen.
Seniks kõike head!
Siit ma tulen, pange end valmis!
Kaisa

Huumorinurk

Teen parasjagu rühmatööna Case Study´it aines Business strategy ning mingis mõttes läheb see Dilberti koomiks väga hästi kokku minu grupi kolleegide (portugali) mentaliteediga. Terav, kuid nagu öeldakse, enda üle peab ju ka oskama naerda. Ma nüüd naerangi natukene aega enda üle...

Kaisa

Arrow´s impossibility theorem..

Lugedes aine Public Economy jaoks, oli üks seik, mis mind muigama ja pisut ka imestama pani.. võib-olla ka teid.

Loen parasjagu raamatut sellest, kuidas teha otsuseid, mis puudutavad avaliku sektori majanduspoliitikat. Kuna kollektiivsete otsuste tegemisel jääb enamushääletusest sageli vajaka - otsus pole alati majanduslikult efektiivne, on leiutatud mitmeid täiendavaid "reegleid", et siiski otsus teha. Sealjuures kirjeldatakse ideaalse poliitilise otsuse tegemise 4 põhiomadust.

Järgmine lõik aga väidab, et kuigi väga raske on olnud leida süsteemi, mis rahuldaks kõiki ideaalse poliitika omadusi, Kenneth Arrow Stanfordi ülikoolist siiski lahendas selle probleemi ja sai Nobeli preemiagi. Nimelt tõestas ta, et taolist hääletamise süsteemi, mis austaks kõiki ideaalse poliitika omadusi, ei eksisteerigi.

Muigama pani just see, et kui nägin rida, et keegi siiski teab lahendust, ootasin huviga mingit tohutut keerukat teooriat.. mida sõna otses mõttes ei eksisteerigi.

Vähemalt jääb selle mehe nimi mulle meelde.

Loen nüüd oma materjale edasi.

Head põrumist!

Kaisa

"Ma olen selle jaoks liiga vana.."

Tere kolmapäevaööd!

Siin Kaisa, Coimbra, 12. mai, 2010. Ilm on öiselt jahe 8,4º (kõrvale võin tuua ilma Tartus 13º, õnnitlen, ära tegite, juba mitmendat korda selle nädala jooksul). Üleüldse on Eesti kõvem tegija kui Portugal. See oli juba ammu teada...

Öeldakse,et inimene on nii vana kui noor on tema hing. Millegi pärast tunnen, et see ütlus töötab pigem minu kahjuks kui kasuks. Tunnen end viimasel ajal vanainimesena 20 aastase kehas. Nimelt toimub Coimbras juba eelmisest neljapäevast aasta suursündmus - Queima das Fitas. Igal ööl esineb mitmeid kuulsaid artiste ja on kohustuslik, et kõik pidutsevad vähemalt kella 7-8ni hommikul. Loomulikult sisaldavad kohustused ka ohtrat odava alkoholi tarbimist. Paljud esimese semestri erasmuslased tulevad ekstra selleks Coimbrasse tagasi.

Pühapäeval oli linnas suur paraad, kus voolasid sõna otses mõttes õlu ja veini joad(ehk siis kaasaegsed Dionysus´e pidustused Coimbra moodi). Linn oli inimestest pungil ja kella 17 ajal õhtul sealt läbi jalutades (üritus hakkas juba 13 ajal), oli paraad veel täies jõus. Mitmedki paraadilised istusid ebakindlalt tänaval majade ääres, kätega pead toetades. Nõrgemad oli sootuks ära vajunud ja magasid oma keepide all õndsat und(tänaval). Kuna rongkäik oli korraldatud Coimbra ülikooli lõpetavate õpilaste auks, olid õpilaste vanemad ka kogu vaatemängu õndsalt vaatamas. Kas pole mitte uhke, kui Sinu võsuke lõpetab...

Üleüldse see Quiema.. hullumeelsus. Naljakas asjaolu selle kõige juures on, et kogu linn on sellest ahvi vaimustuses. Näiteks isegi spordiklubis, kus käin, küsivad kõik vanakesed + treenerid uhkusega, et noh Sulle ikka meeldib see üritus või. Ma noogutan pead ja naeratan võltsilt, kuna 1. mu portugali keele sõnavara ei võimalda veel seletada, miks mulle see ei meeldi 2. nad ei suudaks seda uskuda ja oleksid väga pettunud (võib-olla isegi solvuksid ja ei räägiks minuga enam). Sama loogika kehtib kõigi minu koolikaaslaste kohta. Nad arvaks, et olen veidrik.

Üldiselt üritan kogu oma mõtete juures olla mitte see kibestunud vanake, kes arvab, et kõik noored on hukas ja neid sajatada. Pigem tolereerin passiivselt ja tegelen vaikselt oma asjadega.

Mõnusat maikuust Eestit,

Kaisa

PS! Vihjeks pildi valiku kohta. Tegu on ühe üliõpilasega austatud koolivormis, kes parajasti...
Antud koolivormi kandmise reeglid on väga ranged. Näiteks ei tohi kunagi maha jätta oma keepi (rääkimata pintsakust), tüdrukud ei tohi kanda meiki ega mingeid aksesuaare.

Aga milleks need reeglid siis on, kui mitte rikkumiseks. Jutt pole siiski ainult salaja rikkumisest, vaid massilisest kuritarvitamisest.

(Räägib kibestunud vanainimene.)

Esimene mai - vahi-vahi..

Tervitus!

Nõnda pikka vahet polegi vist pidanud. Seda raskem on uuesti kuskilt alustada. Et kirjutamist lihtsustada ja järjepeale saada, lisan mõned pildid, mis peaksid mu seniseid tegemisi hästi kirjeldama:

Niisiis, nagu juba eelpool mainitud, sai teisel pool suurt lompi käidud.

Lisaks käisid külalised Eestist.
Ja mina omakorda külastasin esimest korda sel aastal randa.


Lisaks olen sattunud päris tihti kooli (alles on ainult jäänud põhiliselt idaeurooplased, 2 kreeklast ja 1 belglane, kes juba teatud Ida-Euroopa mõjutustega).

Eile käisin Mondego jõe kaldal piknikul.


Üheks põhjuseks, miks ma pole mõnda aega kirjutanud, on kindlasti see, et olen siinsega küllaltki ära harjunud. Seega, teinekord on raske midagi uut ja põnevat välja tuua. Samuti on mu praegune eluviis küllaltki nohiklik ja küllap paljude jaoks igav. Samas on ka kõike muud, mis on ehk vähem Portugali ja minu blogiga seotud, aset leidnud.

Niisiis, sissejuhatus tehtud, asume asja juurde. Hetke meeleolu: rahulik reedeõhtune (kõlab nagu mingi kartulisort) Bob Marley taustal ("I can see clearly now" näiteks). Üldine meeleolu Portugalis: PAANIKA! Tavainimeste näol siiski mitte (veel), kuid majandusteaduste professorite küll. Küllap olete lugenud artikleid sellest, kuidas Kreeka võib nakatada Portugali ja Hispaania ning ka arvatavasti Itaalia ja Iirimaa sügavasse laenukriisi. No nii ilmselge kui see ka koguaeg on olnud, et kriis tuleb - siis nüüd üllatus-üllatus on see hetk ka siin käes. Neljapäeval, olles avaliku sektori majanduse loengus, arutlesime õppejõuga enamus ajast sellest, mis hetkel Portugalis toimub. Arutelu käigus küsisin, et miks Portugal alles nüüd siis reageerib, kui juba 2009 teisel poolel(kindlasti juba varem) oli taolise kriisi saabumine ilmselge? Õppejõu arvates oli Portugali jaoks parem läbida piinarikas aeglane protsess, kui šokiteraapia. Arvestades praegusi asjaolusid, tundub, et ees ootab piinarikas šokiteraapia. Hetkel on üldse raske ette kujutada, mis Euroopa Liidust saama hakkab. Eks aeg näitab.

Veel üks asi millest olen viimasel ajal päris palju mõtisklenud - juured ja juuretus. Muidugi olen suur botaanika huviline, kuid olen enamasti mõelnud siiski demograafilises mõttes. Kas on tähtis oma juurte juurde jääda, sest seal on algne sobilik pinnas või ehk tuleks otsida kohti soodsamate tingimustega? Kas kokkuvõttes on üldse soodsamaid tingimusi või tullakse ringiga ikka oma juurte juurde tagasi? Minul näiteks on kindel tunne, et minu koht on Eestis. On mis on, tahan lõppude lõpuks sinna jääda ja korralikult juurduda. Arvan, et paljud eestlased tunnevad nii. Paljud inimesed üle Euroopa aga väidavad, et kui näiteks nende riigi majanduslik situatsioon poleks kuigi hea, läheksid nad hea meelega mujale riiki elama ning jääksidki sinna. Minul on sellest raske aru saada. Just sellest, et kuidas keegi saab seda sellise südamerahuga öelda. Mis siis riigist saab, kui kõik otsustavad raskel ajal lahkuda? Ma arvan, et kuigi praegu paljud Eesti noored suunduvad riigist välja, siis lõppude lõpuks on nad seal ringiga tagasi. Meie puhul on oluline faktor see, et oleme mitu rasket aega üle elanud. Samuti oleme näinud, et suudame vaid koos seistes olla mõjukad ja teha midagi otsustavat. Arvan, see tekitab vastutustunde, mida peaaegu iga eestlane südames kannab ning mis meid lõppude lõpuks Eestisse toob.

Kui keegi mu blogi vähegi loeb ja see teema huvitab, ootan arvamusi: kas eestlased on pigem juurtega või juurtetud?

Siiralt Teie,

Kaisa

Järgmine katsumus: 2. semester..

"Kirjutamiseaeg!" on kõlanud mu peas juba alates eelmise nädala algusest, kuid siiani pole ma suutnud pliiatsit näppu võtta (praegusel juhul küll näppu klahvile vajutada). Võib-olla on tegu taolise efektiga, mis on samane igasuguste teiste kohustustega (antud juhul rääkimata lugudeta), mida tuleb lõppude lõpuks hakata järgemööda tegema aga raske on alustada. Samas kui alustatud saab, on minek juba tunduvalt ladusam ja vaat et ei saa enam pidamagi..

Üleelmise nädala veetsin Andorras, mis oli ütlemata mõnus sportlik puhkus nagu üks korralik suusareis ikka olema peab. Seejuures tahaksin tänada oma kallist ema, kes kogu reisi korraldas. Ma ei tea küll kuidas selle "avaliku" facebook´iga lood on aga siin on link (http://www.facebook.com/album.php?aid=48177&id=1068195097&l=ffe64a022e) kust võite kogu reisist pildimaterjali leida. Nagu piltidelt näha võite, sattusin ka Barcelonasse. Kuigi mul oli seal aega ainult 3 tundi veeta, tundsin linnaga mõnusat sidet ning tahaksin sinna veelkordki minna ja täpsemalt uurida. Mida 3 tunniga teha võhivõõras linnas küsite? Võtsin pähe, et kuna ma niivõi naa sellest kohast suurt ei jaga, vaatan niisama ringi ja lähen sinna kuhu jalad viivad. Sattusin aga mitte pool vaid täiesti juhuslikult väga mõnusa hõnguga boheemlaslikku kunstnike linnaossa. Seal sooritasin ka oma elu esimese kunstiostu. Ostsin ühelt vanahärralt nimega Huguet väikse õlimaali, kus on kujutatud Barcelona sadama kaid aastal 1889. Meeldib mulle kohe väga-väga. Ega paljut muud ei jõudnudki näha, jalutasin niisama poolvihmases(kuid soojas!)Barcelonas ringi ja nautisin täiel rinnal üksiku hundina maailmaränduri äraolevat tunnet.

Uuel nädalal algas kool, ei saa öelda küll, et (teise koolinädala kohta) täishooga aga siiski arvestatava sisukusega. Kusjuures sellest, et esimese (niigi edasi lükatud) koolinädala maha magasin, pole kellelgi kippu ei kõppu. Enamikke loenguid isegi ei toimunud.

Niisiis, algas uus semester. Uued õppeained 2. semestril on:
*Finantsanalüüs
*Finantsarvestus II
*Makromajandus
*Juhtimise seminar
*Ärijuhtimise strateegia
*Avaliku sektori majandus

Said vist kõik nimetatud. Enamik õppejõududest on uued. Seepärast esineb mitmeidki naljakaid asjaolusid/juhtumeid. Nimelt see, et paljud ei tea, et olen
2. semesterit Portugalis ja seega tahavad olla võimalikult "arusaadavad" (nagu need jõupingutused sellele kaasa aitaks, haha). Näiteks üldise portugalikeelse arutelu keskel vaatab Ärijuhtimise õppejõud äkitselt mulle otsa ja ütleb ebaloomulikult üliilmeka näo miimikaga (et ikka aru saaksin, mida ta ütleb): "Doooo yoooouuu understaaaaand?".

Veel õppejõududest. Säravaim näide on Avaliku sektori majanduse õppejõud. Aine ise on inglise keeles, kuid ainet annab loomulikult portugallane. Õppejõud on väga särav, entusiastlik ja sõbralik ning selle kõige juures väga asjatundlik. Ka tema inglise keel on portugallase kohta muljet avaldav. Nalja pakub aga tema kehakeel. Nimelt on ta hästi pikka(kuskil üle 190 cm) kõhna kasvu ning seejuures on tal märkimisväärselt pikad jäsemed. Niisiis, kui ta miskit seletab, hakkab ta samal ajal kätega ujumisliigutusi tegema (liblika stiilis vist) ja jalgadega pikkasid samme astuma (nagu tahaks tõkkejooksu soojendusharjutusi teha). Lõppmulje on dinosaurusele ligilähedane. Ja muide, kui keegi kolledžist peaks lugema, siis teile teadmiseks, siinne Finantsarvestuse õppejõud on täpselt nagu meie Varje. Soliidses eas senhora, keda keegi ei küll loengus suurt kuula, kuid kes jagab alati vanaemalikke hellitussõnu ja sõbralikkust kui tema poole pöörduda. Sarnasus on muljetavaldav.

Üldiselt arvan, et olen võrreldes 1. semestriga tunduvalt paremas seisus, nii keelelises mõttes kui ka erialaste (seejuures matemaatiliste) teadmiste poolest. Niiet siit ma tulen 20 punkti, haha.

Erasmuse tudengeid on sel semestril tunduvalt vähem. Mõnes mõttes on kindlasti parem, intregreerungi rohkem kohalikega. Kusjuures olen nii mõnedki uued portugali sõbrad leidnud ning viimasel ajal saanud seejuures ka keelt arendada (mis sest, et iga sõna nende arust täiesti valesti on öeldud).

Veel uudiseid. Järgmisel nädalal võtan ette ühe pikema lennu naabermandrile, et ühte minu lemmik-eestlast näha. Viibin seal rõõmsalt 3 nädalat.

Hmm, ega rohkem ei paistagi uudiseid meenuvat. Ma ju tean, et te olete juba mitu rida vahele jätnud, kuna seekordne postitus on liiga pikk.

Tahtsin veel meelde tuletada, et väiksed asjad on ütlemata vahvad. Igal hommikul kui uksest väljun, näen ühte kena puud (pilt postituse alguses), millel on ilusad roosad õied. See teeb mu tuju alati rõõmsaks, kuna millegi pärast on tunne, et ta ootab seal mind ja õitseb minu jaoks. Naaberaias kasvavad ilusad suured lopsakad kallad, teen neist ka kunagi pilte ja näitan teile, tundub uskumatu, et need saavad seal metsikult nõnda hakkama. Naeratused ja lõbusad inimesed, keda koolis näen, teevad mind ka rõõmsaks. Ja veel õunamarmelaad, isegi kui sai saab otsa ja pean seda paljalt hommikusöögiks sööma. Koolivabad kolmapäevad sel semestril! Jooksmine mööda vihmast Coimbrat ja seejuures kaunite kohtade ning vaadete avastamine. The Beatles! Teate, alati kui kohalikku supermarketisse lähen, siis sealsed töötajad on nii siirad ja abivalmid, et ka nemad teevad tuju heaks. Naaber-vanainimestele rõõmsalt tere ütlemine.

Kui mahti saate, kirjutage mulle, mis teil viimati suu või vähemalt suunurgagi naerule ajas.. ja meele rõõmsaks tegi.

Seniks kuulmiseni.

Beijinhos,

Kaisa


PS! Kui keegi teab, kuidas Windows Vista Automatic Update´se uuesti käima saada, siis palun kirjutage mulle, kuidas seda teha. Ma olen küll juba olude sunnil paras infotehnoloog valmis, kuid ma ei jaga välja kas tegu on Malware viiruse kahjustusega või saan veel asja parandada.

Puu on puude kõrgune..

Tere taas!

Kuna olen hetkel puhkusel ja üleüldse mõnusas meeleolus, mõtlesin, et laen siia üles (neile, kellel pole juhuslikult facebook'i) mõned pildid, mis said tehtud minu sõbra Malini kaameraga, meie väiksel reisil sise-Portugali. Siin nad on, nautige.























Selline näeb välja keskmine Portugali "maakoht". Mulle täitsa meeldis, kuna oli koduselt palju männimetsa ja rohelust. Lisaks mändidele domineerisid ka suured eukalüptid. Kas teadsite, et eukalüptid on parajad parasiidid: esiteks võtavad nad endale õiguse lämmatada kõik teised samal maa-ala kasvavad puud ja ka paljud rohttaimed, samuti on nad suured veetarbijad ning seega kärbivad portugaallaste niigi viletsat loomulikku veevaru.

Ate logo (kohtumiseni),
Kaisa

Anekdoot: eestlane, lätlane, prantslane, belglane ja hispaanlane..

Tere kallid sõbrad ja kaasmaalased!

Kuidas teil kulgeb?

Mina võin öelda, et selle semestriga on alates esmaspäevast mitteametlikult ühele poole saadud. Mitteametlikult küsite? Jah, mitteametlikult, kuna kõikide eksamite tulemusi hetkel veel ei tea.

Tulemused? Ütleks, et rahuldavad. Siinkohal räägin natukene kohalikust hindamissüsteemist. See on 20-palline. 20 palli on õppejõudude tase, seda (vähemalt minu teaduskonnas) välja ei panda; 18 - parim tulemus õpilaste seas, mille saavutab kursusel 5% inimestest; 16 punkti on ka väga hea tulemus, mille saavutamine on võimalik keskmiselt 15% õpilastest; 12-15 on üle keskmise tulemus, saab keskmiselt 30% õpilastest; 9-11 palli on keskmine tulemus 30% tudengitest ning umbes
20% üliõpilastest saab alla 9 ning kukub ainest läbi.

Niisiis minu tulemused sel semestril:
Turundus 15 punkti
Majandusliku teooria ajalugu 13 punkti
Portugali keel II tase 15 punkti
Investeeringute analüüs 12 punkti
Matemaatika 10 punkti
Finantsjuhtimine on veel teadmata..

Raske on seda kommenteerida. Ühest küljest arvestades kohalikku hindamissüsteemi võiks öelda, et küllaltki normaalsed tulemused; teisest küljest, kui TÜ otsustab need protsentuaalselt üle kanda, siis pole enam kuigi normaalsed. Mis seal ikka, eks aeg näitab..

Terve nädala jooksul olen põhiliselt luuslangi lasnud, alustades pikutamisega, lõpetades söömisega ja niisama siinsete sõpradega aja veetmisega. Paljud neist lahkuvad, ning jäävad vaid vähesed, kes on otsustanud samuti terveks õppeaastaks õppima tulla. Ühest küljest on kõik see paratamatu ning loomulik kulg, teisalt on kuidagi veider, et enamikke ei pruugi enam kordki elus näha, ometi olles taolist ühtset ja küllaltki olulist kogemust jaganud. Tartus ikka kui keskkool/ülikool lõpetatakse, on võimalus kasvõi juhuslikult kohata, siin tutvutud inimestega juhuslikuks kohtumiseks on ikka väga suurt juhust vaja. Samas maailm on uskumatult väike ja selliseid asju juhtub.

Toon ühe näite. Minu vend Timo õpib Maaülikoolis maastikuarhitektuuri. Kohtusin siin kahe portugali poisiga, kes on Erasmuse programmiga seoses Tartus Maaülikoolis metsamajandust õppimas. Seejuures rääkisid nad ühest portugali Inesest, kes õpib samuti Maaülikoolis maastikuarhitektuuri, ehk siis on Timo kursaõde. Selliseid asju juhtub koguaeg. Näiteks olete tähele pannud, et kui välismaal mõnda eestlast kohtate, siis teda lähemalt uurides, saate teada, et ta on kuidagi teiega seotud.. See on rohkem kui veider.

Niisiis viimane nädal on möödanud küllaltki rahulikult. Valmistusin siin juba vaikselt järgmiseks nädalaks - et kooli minna. Tuleb aga välja, et kool algab hoopiski 22. veebruarist, ehk siis puhkamiseks veel üks lisanädal. Pole paha.

Homme sõidan ühe Hollandi tüdruku Eva maale, vaatame ja puhkame natuke seal ka. Pole paha.

Järgmisel reedel sõidan Barcelonasse ning sealt edasi Andorrasse ema ja Ilmariga suusatama. Pole samuti paha.

Krimi. Toime on pandud rööv ja üks minu kõige kallihinnalisem ese (nii mortaalselt kui ka materiaalselt) on ära varastatud. Nii, võimalus 3 korda arvata, mis see oli. Just nimelt, minu fotokaamera. Rööv leidis aset kui lendasin Helsingist - Portugali ja nad ostsustasid mu pagasi hiljem järgi saata (mille üle veel rõõmus olin).. Igaljuhul, mida pole, seda pole. Kui kellelgi must väga kahju hakkas, siis võite mu pangakontole annetusi teha.

Vot sellised lood siit Coimbrast..

Ahaa, eile märkasin ühes söögikohas sellist kokteili nagu H1N1, mida veel :D. Võite ainult oma kujutlusvõime tööle panna, mida see sisaldada võiks.

Ja veel, kas teid ei pannud korrakski mõtlema, miks postitusele selline nimi on ? Vihjeks võin anda, et on selgunud minu selle semestri elukaaslased. Venelased lahkusid küllaltki kiiresti ja valutult.

Tervitades,

Kaisa

PS! Kuna pühapäeval on sõbrapäev, siis meeleolulauluks võiks olla: http://www.youtube.com/watch?v=h_6vuSLlDCo (natuke ehk imala võitu aga iseenesest tore)

Nihkega otsereportaaž Lissabon-Coimbra rongilt 30.01.

Tere kallid lugejad,
Otsustasin kirjutada, kuna esiteks, ajaviiteks ju võib (peaaegu 2 tundi sõitu ees). Teiseks, mõtlesin, et mõnes mõttes on ka huvitav natukene tagasi vaadata ja võrrelda tänast Coimbrasse sõitu ja sellega kaasnevaid emotsioone/mõtteid/elamusi rongisõiduga, mis toimus peaaegu täpselt 5 kuud tagasi 29. augustil 2009. Kolmandaks, olen liiga väsinud, et õppida.

Niisiis, olen järjekordselt laupäevase Lissabon-Coimbra 21.39’se rongi peal. Mis tunded mind valdavad? Alustuseks väsimus. Siis nälg. Janu. Haha, tunnen end tegelikult tunduvalt rahulikumana kui eelmisel korral ja valdab küllaltki kodune tunne, mis on ka täitsa ootuspärane. Olen oma vagunis üksinda, niiet saaksin vabalt nina nokkida, mis on hea, kuna lennates lähevad hingamisteed alati imelikuks. Üldiselt polegi midagi oluliselt teisti, vähemalt ei pea ma nüüd kartma, et ei tea, kus maha peab minema, hah. Kohvrit ka ei pea koju tassima, kuna juba Helsingis otsustati, et nad saadavad selle homme mulle kulleriga koju, mis on neist väga armas, ongi vähem vinnamist. Arvan, et kui oleksin esimesel saabumisel ilma kohvrita jäänud, oleksin võib-olla kohe hulluks läinud. Eks elu õpetab (nagu mul on kombeks öelda, siis pärast mu McBooki purunemist ei vii ükski äpardus mind endast välja).

Ahhaa, lennates nägin öist Lissaboni, mis oli üllatavalt kaunis. Lissabonis on ka taoline suur Jeesuse kuju nagu Rio de Janeiros (võib-olla teate, see võimas kaljunuki otsas käed laiali linnale osutatud, linna sümbol). Igaljuhul olen seda ammu juba tahtnud näha ning Mardi visiidi ajal ka kaugelt kiikasime. Täna aga lendasime lennukiga sellest praktiliselt üle ja see oli nii võimas, valgustatud ja puha. Imelik, eelmisel maandumisel jäid pigem silma mannetud blokkmajad. Äkki olen ikkagi Lissabonis põhjendamatult pettunud olnud (olen seda kogu aeg kahtlustanud) ja tasub teda uuesti külastada (esimesel põhjalikumal külastusel ostustasin, et pole minu meelispaik).

Kui augustis lennukist väljudes tundsin sooja lõunamaa tuult, siis täna olid tunded küllaltki samad (on ju temperatuuri amplituud võrreldes Eestiga vähemalt 20 kraadi(tänase -7 ilmaga võrreldes)), mis oli mõnes mõttes kergendav tunne. Sama ei saa arvatavasti öelda mu kodu kohta – kui augustis elamispaika jõudsin, lootsin, et seal on mõnusalt jahe ning olukord vastas mu ootusele , praegu aga on karta, et toas oluliselt enam kui välistemperatuur (+12) pole.

Niiet, taas siis Coimbrasse.. kuna pea pool aastat juba siin oldud, üritan kahtlemata omandatud kogemusi/teadmisi enda kasuks pöörata ja elu tunduvalt lihtsustada, kuid mitte arvatavasti liialt. Vot sellised lood siit Lissabon-Coimbra raudteelt.

Selle semestri moto: tark ei torma.

Siiralt teie, Kaisa

NB! Coimbra "koju" jõudes tabas mind 2 üllatust: nimelt on siia elama asunud (väidetavalt ajutiselt) 5 vene tüdrukut (kõik Moskvast, nimed olid Tatjana, Katja, Anastasja, Ljeena ja 5. võite ise välja mõelda ja arvan, et palju mööda ei paneks) - ehk nüüd on meid siis siin 7. Ma nüüd ei teagi kas see on meeldivat sorti üllatus või mitte.
Meeldivaks üllatuseks oli aga tuba täis head ja paremat kraami minu endiste korterinaabrite poolt nende tubadest - sh lõpuks ometi lugemislamp, suurem peegel, tugitool, vihmavari (enda oma kaotasin vahetult enne Eestisse tulekut ära) ja palju erinevaid sorte teesid, mis neil üle jäid.
Sellised üllatused on omamoodi huvitavad, elame näeme :)