Siin Coimbra, 26. oktoober...

Taas järjekordne kooli/töö/lasteaia/spordi/reisi/peo/kuidaskellelegi nädal alanud. Enda üllatuseks avastasin, et viimane postitus oli 3. oktoobril, mis mõnes mõttes tundub justkui "alles see oli kui kirjutasin", kuid samas talletab see periood endas päris palju tegevusi. Usun, et nõustute minuga. Oktoober on üks imelik kuu, kõigil on siis alati nii palju tegemist, kuid samas tundub see üks tähtsusetumaid kuid aastas, mis möödub märkamatult (kui kellelgi siis just sünnipäeva vms pole) ja parem on kui võimalikult kiiresti. Ka november on mõnevõrra oktoobriga sarnane, kuid möödub juba jõulude ja lume ootuses. Arvan, et nii mõnigi võib minuga nõustuda, et kummaline on end aeg-ajalt avastada tegutsemas nädala alguses ning seejärel alles nädalavahetusel või siis veel hullem käesoleva kuu lõpus. Seoses ajaga seostub veel üks imelik asjaolu, mis ilmnes pärast kella keeramist: Portugali ja Brasiilia ajavahe on eilsest 2 tundi ehk siis sama mis Eestiga (Brasiilias keerati väidetavalt kella 2 tundi ette ja siin tund taha nagu mujal Euroopa riikides, niisiis, sai 5st tunnist sujuvalt 2).

Lühiülevaade minu tegemistest/juhtumistest/arengust:

1.) Oktoobri esimesel nädalal hakkas ootamatult pesumasin igalt poolt vett välja ajama; köögi kraanikausi torustik läks umbe; kogu köök ujutas üle ning põrandat kattis vähemalt 3 cm vett; alumised naabrid midagi ütlema ei tulnud.

2.) Samal nädalal purunes mu MacBooki kõvaketas.

3.) Järgmisel nädalal said nii pesumasin, torustik kui ka arvuti ära parandatud (arvuti kaod kohutavad polnud, kuid sellegi poolest plaanin alustada backup' imisega).

4.) Liitusin Coimbra AIESEC'iga (ülemaailmne üliõpilasorganisatsioon) ja olen tegev Incoming Exchange osakonnas (pange kõrva taha), hakkan rahvusvahelisi interne Coimbrasse meelitama.

5.) Vahepeal saabus sügis - koos vihma ja isegi vähem kui 20 kraadiga, mis oli mõnus vaheldus, kuna siinsed ilmad muutusid igavaks; täna säras jälle päike täies hiilguses ja oli vähemalt 25 kraadi sooja; lehed on juba kollased.

6.) Coimbras käib hetkel Festa das Latas, mis translate.google.com'i andmetel tähendab "Party of cans" ehk siis eestikeeli "purkide pidu". Haha, niisiis purkide pidu kujutab endast nädalast festivali, mis on mõeldud Coimbra ülikooli üliõpilastele, et tähistada rebaste kastmise ametlikku lõppu. Selle raames on siin nädal aega erinevad kontserdid, täna esineb näiteks Belgia bänd Milow ("....aaaayo technology"), laupäeval käisin James Morrisoni isiklikult kuulamas ja reedel esines Madcon ("..beggin' you mercy").

Pilte James Morrisoni kontserdilt:




7.) Koolis on pingelisemaid ja vähem pingelisemaid hetki; matemaatikaga hakkab vaikselt laabuma, kuna õpime nüüd uusi asju, mida keskkoolis ei õpita (niisiis ei saa mul ka sellealased teadmised puududa). Teised ained on samuti juba 'mais ou menos' (rohkem või vähem) harjumuspärased ning igapäevase pärast-kooli-õppimise korral talutavad (mida ma üldjuhul ei jõua, kuid siiski üritan teha). Hakkan juba mõtlema, et peaks midagi uut välja mõtlema, et 2. semestril liiga kergeks ei muutuks elu, haahaa.

8.) Portugali keele oskused paranevad iga päevaga ning seda eelkõige mõistmise osas, rääkimisega läheb veel aega ja sõnavara vaja. Portugali keele tund on hetkel kõige lihtsam aine, kuna erinevalt teistest ainetest, keskendume vaid keelele.

9.) Rubriigi "Kollased uudised" pühendan ühele enda õppejõududest. Mäletate eelmises blogis kirjutasin ainest "The History of Economic Thought" - antud aine võiks vabalt ümber nimetada ka "The History of Smithian Thought", kuna õppejõud keskendub kogu aine jooksul peamiselt Adam Smith'ile ja loeme loengutes (st õppejõud loeb meile ette) tema teost "Wealth of Nations". Õppejõud ise on küllaltki küüniline ja pisut vanamoodsa mõtteviisiga professor, kes on kinni teadmisest, mis omandas oma ülikooli aastate jooksul 30-20 aastat tagasi. Bravuuri ja tsutike skandaali (kas pole mitte Anu Saagimilik?) seisneb tema välja ütlemistes. Kuna tema jaoks on Eesti ja üleüldse Ida-Euroopa siiani seotud tollase Nõukogude liidu ja selle filosoofiaga siis ei pea ta paljuks klassile välja öelda, et kui Baltikumi professorid tulevad üleeuroopalistele kongressidele, pole neil kuigi palju asjalikku öelda kuna siiani ollakse marksismis kinni ja puuduvad uuenduslikud ideed. Veel polevat Eestis modernse majandusliku mõtlemise õpikuid ja vastavaid aineidki ülikoolis (vale puha). Järgmiseks loenguks valmistasin õppejõule raporti, kus olid pingereas Portugali, Eesti ja Euroopa keskmised (haritustase/IT/majanduslik vabadus jne) näitajad, mis osutasid selgelt Eesti tohutule edumaale Portugali ees (muideks Portugalis oli kuni 1974. aastani diktatuur, mis seletab küllaltki suurt mahajäämust võrreldes teiste Lääne-Euroopa riikidega).
Mõnevõrra kartsin, et õpetaja solvub ja hakkab veelgi enam märkusi tegema. Järgnevatel loengutel seda ei juhtunud. Eelmisel nädalal aga leidis ta mind ütlevat ebasobiva sõna tema arutluse kontekstis - see oli "happyness" - "õnnelikkus". Leidsin, et rahva rikkus võiks olla nii majanduslikus kui ka filosoofilises seotud selle märksõnaga. Tema aga vastas: "You in Riga might have this different kind of happyness, which has nothing to do with economic thought." Vot nii, et teaksite, siin pool Euroopat kehtib Idas üks riik, mille nimi on Eesti ja selle pealinn on Riia. Eesti alla kuulub ka Leedu territoorium. Eestit võib nimetada ka Baltikumiks. Baltikumi võib veel nimetada Lätiks. Või Lätit Baltikumiks jne. Pärast loengut läksin igaksjuhuks õppejõu juurde ja selgitasin, et Riial pole Eestiga siiski otseselt pealinnana midagi pistmist (noh, muidu jääb teine veel häbisse). Õnneks või kahjuks pole ma ainuke, kes talle ette jääb. Näiteks hakkas ta õiendama ühe Brasiilia tüdrukuga, kes poistega koos mingi väikse nalja peale naeris, "Meil siin Portugalis pole karneval, nagu teil Brasiilias, talitse end."

10.) Hammas valutab vahepeal.

Rohkem uudiseid hetkel meelde ei tule, kuid kindlasti on teil palju uudiseid, mida minuga jagada. Lisan lõpetuseks pilte, mida sel nädalavahetusel kontserdilt tulles öises Coimbras tegin. Leian, et sügisene Coimbra on võib-olla minu jaoks mõnusam kui suvine.. Eks näis, ehk pole sügis-sügis veel lõplikult kohale jõudnud või pole mina veel tõeliselt suvist Coimbrat lihtsalt näinud.

Elame-näeme..

Kaisa

Ööd on meil siin pimedad ja koolipäevad tegusad..

On rahulik laupäeva kesköö Coimbras ning otsustasin lõpuks ometi end kokku võtta ning postituse teha. Loodan, et lugejad, kes siiani blogi on jälginud, pole siiski lugemisest loobunud. Nii nagu mina kirjutamisest. Niisiis on viimasest postitusest umbes täpselt 2 nädalat möödas ning selle aja jooksul on juhtunud siin nii mõndagi, kuid samas mitte midagi nii raputavat (kui Sumatra maavärinad), või siiski?

Alustaksin kirjutamist oma esimest (eelmisest) koolinädalast Coimbra ülikooli majandusteaduskonnas. Kogu nädala vältel toimusid sissejuhatavad loengud - ehk siis enamasti presentatsioonid ainekavadest ja muust õppetööd puudutavast. Antud nädalal algasid ka kõigil teistel õpilastel loengud, mis omakorda tähendas tohutut üliõpilaste sisserännet Coimbrasse ja üle linna toimuvaid rebaste üritusi. Millised on rebaste ristimised Portugali moodi küsite? Võib öelda, et need sarnanevad üldpildis küllaltki palju Eesti omadega - linna mööda ringi jooksmine, erinevad veidrad ülesanded, igasugused kritseldused ning, mis peamine - vanematele üliõpilastele au andmine. Sattusin peale rebastele, kes pidid tuletikuga üht campuse ala mõõtma. Sel hetkel muigasin ning tundsin kergendust, et olen kõigest üks erasmuslane. Esimese koolinädala lõpus tundus justkui oleksin terve nädala puhanud, kuna enamik loengutest reaalselt ei toimunudki. Mõnes mõttes oli see asjaolu pisut murettekitav..

Teisel kooli nädalal algasid loengud ootamatu hooga. Kõigepealt sukeldusin matemaatika teooria tundi, mis sisaldab endas ühe muutujaga funktsioone, determinante, linear differential equations (kui leidub mõni tark inimene, kes teab, mis see eesti keeles on, andke teada millega on tegu), integraali arvutamist, maatrikseid ja veel paljusid matemaatilisi puudujääke minu keskkooli matemaatikast. Sisendasin endale intensiivselt enne loengut, et kuigi see ei saa kerge olema, siis kui hull see ikka olla saab (on ju veel hullemaid - näiteks füüsika, kus minu keskkooli teadmised... jah, neid polegi ning pealegi - Signe sai füüsika ja matemaatikaga ka hakkama kui vaja oli). Istusin siis lõdvestunult ja positiivselt meelestatult maha ja õppejõud alustab. Okei, polnudki kuigi hull, miskit oleks nagu siit ja sealt varem kuulnud (näiteks y=f(x) pole kunagi nii toredalt tuttavlik tundunud). Mingi hetk aga hüppasid ka ruutjuured ja ruudud sisse. Okei, pole ka hullu, sisetunde järgi saab lahendatud. Seejärel aga logaritmid. Tangensid ja siinused. Katastroof. Kogu siinne teooria on portugali keeles, mille tõlgin osaliselt inglise keelde ja seejärel üritan midagi eesti matemaatikast meenutada ning seda kõike omavahel siduda. Praktika tunnis teeme mitmeid ülesandeid ja see maandab mu pinged üldiselt maha, kuna teooriat praktikasse pannes on võimalik päris hästi ka portugalikeelsest matemaatikast aru saada.

Veel on mul siin sellised ained nagu: majandusliku mõtlemise ajalugu (käsitleb modernse majandusteooria teket ja arengut - Smith, Ricardo, Keynes jne ning on ainuke inglisekeelne aine) marketing, teaduslike uurimismeetodite seminar, finantsjuhtimine, finantsinvesteeringute analüüs (vabandan kohmakate tõlgete pärast). Finantsindusega seotud ained: finantsjuhtimine ja finantsinvesteeringute analüüs on üllatus-üllatus peamiselt seotud finantseerimis- ja investeerimisteooriatega, kuid palju on ka nö praktilist osa. Nö sellespärast, et praktiline osa ei kujuta endast (taaskord üllatus-üllatus) näiteks börsil kauplemist, vaid vastavate teemadega seotud kirjalikke ülesandeid. Näiteks tuleb otsustada, milline investeering on kolmest ette antust kõige kasulikum (otsuse tegemisel ei kasuta me kõhutunnet, vaid mitmeid kalkulatsioone, millele üritan veel pihta saada).

Aine majandusliku mõtlemise ajalugu (History of Economic Thought) on mitmes mõttes üks väga huvitav loeng. Õppejõud on 60.ndates vanahärra, kellel aastatega palju kogemusi ja teadmisi kuhjunud. Kahjuks on teadvustab vanahärra seda endalegi ning räägib kõigest ühel ajal (tahtmata midagi vahele jätta). Kuidas on see võimalik? Näiteks alustab ta oma juttu Adam Smith'i teosest "Wealth of Nations" (mis on kirjutatud 18. sajandil) ning kahe lause pärast räägib juba sellest, et tänapäeval on problemaatiline tehniline töötus, mille põhjustajad on robotid. Üks poolakas leiutas roboti mitte venelane ja.. Sarkozy tahab leida, mis on rahvuslik rikkus tänapäeval. Selleks on tal kolm abilist. Ühel neist - prantslasel Stieglitz'il pole veel Nobeli preemiat, sest eurooplasel on väga raske seda saada (erinevalt ameerikalastest).. ja modernne majandusteadus sai alguse Smith'st. Noh, samas polegi see miskit väga kaootilist, kuid kujutage ette, et nii on 2 tundi järjest. Üritad luua seost erinevate väljaütlemiste vahele ning nii kui tundub, et õppejõud hakkab tuumani jõudma, hakkab ta hoopis millestki muust rääkima. Priidu Beieri (Treffneri kurikuulus kunstiajaloo õpetaja) "üliolulised" detailid pole selle kõrval väga raskesti jälgitavad. Kuigi neid asju ei saa omavahel siiski hästi võrrelda, kuna Priidu Beieri detailid siiski olid mingil määral olulised.

Ma arvan, et pole siiani veel kunagi oma elus olnud nii ülikeskendunud õppejõudude või õpetajate jutule. Üritan endasse haarata vähegi kõike, mida nad väljastavad, kuna tean, et jään paljust keelebarjääri tõttu ilma. Üllatavalt paljud terminid on aga sarnased inglisekeelsetele ning vastupidi, mis tekitab äratundmisrõõmu (mis tõstab teatud olukordades märgatavalt tuju). Keskendumisele aitab kaasa ka see, et olen loengutes küllaltki eraklik. Mõned portugali tuttavad on ikka osades loengutes tekkinud, kuid palju pean siiski ise hakkama saama. Eks ikka on vahest raske ka, kuna enamik portugali üliõpilastest ei räägi eriti inglise keelt või siis on endas väga ebakindlad ja ei julge rääkida. Mõned jällegi, kes on vähegi enesekindlamad, räägivad hea meelega, kuna tahavad inglise keelt praktiseerida. Loengus lobisemis-sõpru mul igatahes pole. Ühtegi loengut ma samuti naljalt vahele ei jäta.

Portost ma jutukest ei kirjuta, kuna see oli kuidagi nii ammu ja arvan, et pildid ütlevad juba selle linna kohta piisavalt palju.. Selle asemel lisan aga paar pilti oma 2. päikseloojangu kogemusest Coimbras (1. kogesin juhuslikult jooksma minnes ja 2. kogesin teadlikult fotoaparaadiga). Imestate kindlasti, kuidas see võimalik on, et alles nüüd päikseloojangu osaliseks sain aga näete on. Teinekord avastan oma imestuseks nii mõnegi asja või olu (või siis asjaolu), mis on koguaeg minu ümbruses, kuid mitte teadvuses. Samamoodi, kui otsin lahendust mõnele ülesandele või probleemile, on vastus lihtsamaist lihtsaim ning see on koguaeg sealsamas olnud (olenemata sellest, kui palju mina olen seda otsinud). Küllap otsin valest kohast..

Paar päeva pärast Coimbra päikeloojangu nägemist, avastasin et see paistab ka mu enda toa aknast..


Olge tublid, ärge loobuge otsimast..




..ja ärge kunagi unustage mulle kirjutamast ja joonistamast.

Kaisa
Coimbra, Portugal
kell: 0:50