Thursday, March 17
Elu on ristikhein
Istun kohvikus, on St. Patricku päev, hipidest koosnev rõõmsameelne seltskond mängib keskaegset iiri muusikat, joon capucinot kaneeliga, õues on 25 kraadi sooja, linnud laulavad ja koolipäev on läbi. Homsest algab nädalane puhkus...
Tuesday, March 8
Kaisa, oravad ja lõputöö
Kuna eelmisest reedest algas siin nädalane kevadvaheaeg, siis on ülikooli campus peaaegu et väljasurnud. Siia jäävad vaid vähesed üliõpilased nagu mina või mõned teised, kes elavad liiga kaugel, et koju minna. Peaaegu, et kõik rahvusvahelised üliõpilased, kellega koos ühiselamus elan, läksid Ameerikat avastama. Seega saan ma suurema tahtmise juures terve nädal ilma sotsialiseerumata lõputööle ja muudele kirjatöödele keskenduda, mis on ülimalt tore.
Päevad ja tunnid kaovad üsnagi kiiresti. Kui eile pärast 3 päeva kirjutamist (öiste pausidega) korraks toast välja läksin, et kohvi osta, olin kuidagi eriti kohmetu, kuna elasin niivõrd oma eraklikku olemisse sisse. Silmad ei kannatanud päevavalgust, kuna need olid parasjagu harjunud 30cm kaugusel olevat arvuti ekraani vahtima. Sel nädalal on ka tavapärane sööklateenus suletud, seega söön peamiselt kiirnuudleid ja võileibu, mida saan samuti ühika külmkapist, mis on 20 m kaugusel. Tundub selline eriskummaline ajaveetmisviis aga naudin seda vahelduseks.
Eile kohvi ostma kõndides nautisin campust, kuna see muutub aina rohelisemaks ja kevadisemaks. Kevad on teadagi minu lemmik aastaaeg. Roosad kirsipuud, toomingas (oletan et tegu on nendega) ja magnooliad juba õitsevad ning linnud harjutavad võidu lauluhäält. Kuulsin oma arvates isegi kägu kukkumas. OK, see läheb pisut liiga lüüriliseks aga fakt on see, et campus on niivõrd vaikne ja rahulik, et seda kõike vaadata, kuulata ja nautida. Pealegi on tegu väidetavalt Ameerika ühe rohelisema campus'ega. Oravaid on ka mitu korda rohkem liikvel, mis on mingis mõttes ka temaatiline. Andsin endagi e-hääle aga sedapuhku mitte oravatele.
Mingi hetk teen neist õitest ja rohelisusest ka pilte ning postitan siia, et ka teis varajast kevadigatsust tekitada. Muideks, lähen ka ise pooleteise nädala pärast pisut Ameerikat avastama, sellest ehk juba teine kord.
Toredat vastlapäeva ja naistepäeva,
Kaisa
PS! Jazz-i äss Miles Davis lõpetas UNCG muusika kooli, mis on väidetavalt üks oma ala parimaid Ameerikas.
PPS! Pärast seda postitust jalutasin Greensboro keskklinna, mis on iga kord paras elamus, kuna keegi (va igasugu kahtlaste tegelaste) siin naljalt sellist vahemaad (30min) kõndimiseks ette ei võtaks. Põhjus polegi tegelikult mitte niivõrd vahemaas, vaid harjumuses. Tee ühikast kesklinna on Ameerika kohta vägagi jalutajasõbralik (olemas on nii kõnnitee kui ka valgusfoorid). Ometi saadavad mind tavaliselt jahmunud inimeste näod ning autosignaalid hoolivatelt kaaskodanikelt(tooniga "mis sa tütreke siin kõnnid?"). Eelnev on tegelikult klišee. Pärast kesklinnas kohvitamist ja väikest istumist, mõtlesin, et jalutan enne tagasi minekut paarsada meetrit samal tänaval edasi, kuna väidetavalt pidid seal olema mõned kunstrigaleriid jms. Sean sammud siis sinna suunas ja mingi hetk märkan, et vaid kodutu välimusega tegelased liiguvad samas suunas. Sellest hoolimata kõndisin edasi, kuna poed ja vaateaknad olid paljutõotavad ning mis muga ikka 100m kesklinnast saab juhtuda. Järgmise 100m pärast leidsin end antiigipoodide keskelt, mis müüsid ilmselt kõike aga olid kahjuks suletud. Tulin sealt tulema. See tänav oli igatahes tore, selline boheemlasliku hõngu ning küllaltki müstilise arhitektuuriga. Lähen sinna mingi aeg tagasi ja uurin täpsemalt, mis kraami nad müüvad aga jätan läpaka sellel korral koju, haa. Koduteed saatsid mind samuti mitmel moel veidrad inimesed, lõpetades vastu tuleva mehega, kes sõimles üksinda mingis ebamäärases keeles. Üleüldse, Greensboro kesklinnas jalutades, kuigi tavalisi inimesi ei kohta.
Päevad ja tunnid kaovad üsnagi kiiresti. Kui eile pärast 3 päeva kirjutamist (öiste pausidega) korraks toast välja läksin, et kohvi osta, olin kuidagi eriti kohmetu, kuna elasin niivõrd oma eraklikku olemisse sisse. Silmad ei kannatanud päevavalgust, kuna need olid parasjagu harjunud 30cm kaugusel olevat arvuti ekraani vahtima. Sel nädalal on ka tavapärane sööklateenus suletud, seega söön peamiselt kiirnuudleid ja võileibu, mida saan samuti ühika külmkapist, mis on 20 m kaugusel. Tundub selline eriskummaline ajaveetmisviis aga naudin seda vahelduseks.
Eile kohvi ostma kõndides nautisin campust, kuna see muutub aina rohelisemaks ja kevadisemaks. Kevad on teadagi minu lemmik aastaaeg. Roosad kirsipuud, toomingas (oletan et tegu on nendega) ja magnooliad juba õitsevad ning linnud harjutavad võidu lauluhäält. Kuulsin oma arvates isegi kägu kukkumas. OK, see läheb pisut liiga lüüriliseks aga fakt on see, et campus on niivõrd vaikne ja rahulik, et seda kõike vaadata, kuulata ja nautida. Pealegi on tegu väidetavalt Ameerika ühe rohelisema campus'ega. Oravaid on ka mitu korda rohkem liikvel, mis on mingis mõttes ka temaatiline. Andsin endagi e-hääle aga sedapuhku mitte oravatele.
Mingi hetk teen neist õitest ja rohelisusest ka pilte ning postitan siia, et ka teis varajast kevadigatsust tekitada. Muideks, lähen ka ise pooleteise nädala pärast pisut Ameerikat avastama, sellest ehk juba teine kord.
Toredat vastlapäeva ja naistepäeva,
Kaisa
PS! Jazz-i äss Miles Davis lõpetas UNCG muusika kooli, mis on väidetavalt üks oma ala parimaid Ameerikas.
PPS! Pärast seda postitust jalutasin Greensboro keskklinna, mis on iga kord paras elamus, kuna keegi (va igasugu kahtlaste tegelaste) siin naljalt sellist vahemaad (30min) kõndimiseks ette ei võtaks. Põhjus polegi tegelikult mitte niivõrd vahemaas, vaid harjumuses. Tee ühikast kesklinna on Ameerika kohta vägagi jalutajasõbralik (olemas on nii kõnnitee kui ka valgusfoorid). Ometi saadavad mind tavaliselt jahmunud inimeste näod ning autosignaalid hoolivatelt kaaskodanikelt(tooniga "mis sa tütreke siin kõnnid?"). Eelnev on tegelikult klišee. Pärast kesklinnas kohvitamist ja väikest istumist, mõtlesin, et jalutan enne tagasi minekut paarsada meetrit samal tänaval edasi, kuna väidetavalt pidid seal olema mõned kunstrigaleriid jms. Sean sammud siis sinna suunas ja mingi hetk märkan, et vaid kodutu välimusega tegelased liiguvad samas suunas. Sellest hoolimata kõndisin edasi, kuna poed ja vaateaknad olid paljutõotavad ning mis muga ikka 100m kesklinnast saab juhtuda. Järgmise 100m pärast leidsin end antiigipoodide keskelt, mis müüsid ilmselt kõike aga olid kahjuks suletud. Tulin sealt tulema. See tänav oli igatahes tore, selline boheemlasliku hõngu ning küllaltki müstilise arhitektuuriga. Lähen sinna mingi aeg tagasi ja uurin täpsemalt, mis kraami nad müüvad aga jätan läpaka sellel korral koju, haa. Koduteed saatsid mind samuti mitmel moel veidrad inimesed, lõpetades vastu tuleva mehega, kes sõimles üksinda mingis ebamäärases keeles. Üleüldse, Greensboro kesklinnas jalutades, kuigi tavalisi inimesi ei kohta.
Subscribe to:
Posts (Atom)