Porto - the city of port wine

Pilte reisist Portosse, jutukese lisan hiljem. Mõnusat vaatamist, Kaisa (ärge unustage pilte suureks teha)

"O Coimbra do Mondego e dos amores que eu lá tive.."

Ei, ma ei laadinud nalja pärast ülesse pilti "Harry Potteri" romaanist ning tegu pole Sigatüüka õpilastega. Pildil on Coimbra ülikooli juura tudengid ametliku koolivormiga. Omal ajal oli sellel igati funktsionaalne otstarve, poisid (tüdrukud kostüümi algusaegadel ülikoolis ei saanud käia) käisid vormiga iga päev koolis kuna 1.) see oli viks ja viisakas ning 2.) vajadusel sai keepi kasutada ka tekina, kui näiteks kooli või küla peale pidi juhuslikult ööseks jääma. Kuna Portugal on kurikuulus oma veinivarude poolest ning Coimbra ööelu on siiamaani väga kirev, siis kaldun arvama, et keepi võidi kasutada praktilisel otstarbel küllaltki tihti. Tänapäeval on traditsioon kanda vormi kooliaasta esimesel nädalal ning mitmetel formaalsetel kooli üritustel. Kostüüm täies hiilguses maksab umbes 700 - 1000 eurot, mis on siin küllaltki suur väljaminek, seega on see rohkem jõukamate prioriteet. Poiste vorm on elegantne - valge triiksärk, viigipüksid, vest, frakk, lips, kingad. Tüdrukute oma on aga küllaltki maskuliinne ning meenutab pisut parkimiskontrolöri kostüümi - must põlvedeni seelik, valge särk, lips, pintsak, mustad sukad ja koledad kingad. Parkimiskontrolör või mitte, üldmulje on väga mõnus ja nostalgiline. Lisanüansi annab kindlasti juurde just must keep, mis oma olemuselt meenutab tegelikult fliistekki. Igaljuhul, enamik Coimbra ülikooli üliõpilastest on seda kostüümi kandnud vapralt terve nädala ning see annab kogu ülikooli atmosfäärile palju juurde.

Juba mitmendat nädalat järjest on erasmuslased rääkinud elavast portugali muusikast ühes vanalinna kohvikus. Sel kolmapäeval pidi väidetavalt olema viimane esinemine ja otsustasin minna kuulama. Nagu ma juba eelnevalt mainisin, oli tegu kohvikuga vanalinnas - täpsemalt asus see ühel kitsal tänaval majade vahel, kus oli küllaltki rahulik ning privaatne õhkkond. Kui Veraga, ühe sakslannast erasmuslasega, kohvikusse saabusime, polnud esinejatest mingit märki. Samuti polnud oluliselt kogunenud kuulajaskonda. Olin juba loobumas mõttest, et kuulen päris portugali rahvusmuusikat kui umbes pool tundi pärast saabumist ilmusid kaks meest kitarrilaadsete instrumentidega. Mõne minuti pärast saabus ka solist ning peagi alustasid nad musitseerimist. Ei saa mainimata jätta, et see oli minu jaoks üks erilisemaid elamusi Portugalis oldud aja jooksul. Istusin parasjagu vanade kivimajade vahel, oli ülimalt sume õhtu ning täpselt minu vastas trepil olid muusikud, esitades oma ehedat portugalipärast repertuaari (justkui serenad mulle).

Tõelist fado't saate kuulata siit - http://www.youtube.com/watch?v=w3ZXE0Ewzb8&feature=PlayList&p=40C29E3DDE2F3311&playnext=1&playnext_from=PL&index=4

Tegu on fado'ga, mis on kirjutatud kunagiste Coimbra üliõpilaste poolt 25- aasta kokkutulekul. Nimelt on siin üliõpilastel komme kohtuda ning kirjutada luuletusi täpselt pärast 25 aasta möödumist lõpetamisest ja antud luuletus sai ülimenukaks - sellest tehti ballaad. Pargis on veel palju teisigi värsiridu, mis on marmorisse taotud. Teadmiseks neile, keda enam huvitab: fado on Portugali rahvusmuusika olnud alates 17. sajandist ning sai alguse Lissaboni agulite tänavamuusikana (selle tõid maale Brasiilia immigrandid). Küllap sellepärast ka nukker toon enamikes lauludes. Fado't esitatakse spetsiaalse portugali kitarri (millel on 12 keelt) saatel. Portugali kitarr on pärit Aafrikast, täpsemalt Kongost ning selle tõid portugali brasiillased, kes omasid Aafrikas kolooniaid.

Pärast kolmapäevast fado't toimusid samal õhtul salsakursused. Kas kujutate ette salsat portugali moodi? Kursus toimus ühes küllaltki hämaras ruumis, mida võib iseenesest pidada normaalseks tantsutunni ruumiks. Ruum oli aga üle rahvastatud ning tantsuõpetajat, kes oli portugalipäraselt lühikene meesterahvas, polnud eriti näha. Rääkimata tema jala või keha liigutustest. Õppisime mõned salsa põhisammud ning muusika pandi peale. Ja alustasime: um, dois, tres ... quatro, cinco, seis ... um, dois, tres ... quatro, cinco seis. 15 minutiga kahanes õpilaste arv tunduvalt, kuid sellegi poolest oli meid palju. Veelkord: um, dois, tres ... quatro, cinco, seis ... um, dois, tres .. quatro, cinco, seis. Kui olime juba veenvama kombinatsiooni välja töödanud, palus tantsuõpetaja võtta paari. Mõistagi, nagu tantsukursustele kohane, oli tüdrukute osakaal 3/4 võrreldes poistega. Tantsisime siis kordamööda Maliniga (rootsi tüdruk) nii mehe kui naise osa. Nalja oli nabani. Siiski kavatsen ka tõelisele salsa olemusele siin olles pihta saada.

Rääkisin eelnevalt ühest projektitunnist, kus peame tegema ettekande portugali köögist. Kogu projekt hõlmab endas ka ühe roa valmistamist. Otsustasime teha portugali magustoidu - leite creme, mis kujutab endast välimuselt midagi vanilje pudingu laadset. Projektis osalesid Itaalia tüdruk Francesca, Tšehhi tüdruk Lenka, Hollandi poiss Tim ja Eesti tüdruk Kaisa. Läksime siis kõigepealt kohalikku supermarketisse, et vajalikud koostisaineid osta. Leidsime leite-creme pulbri, kuhu pidime lisama vaid piima ja suhkrut ning see tundus tore. Mässasime kogu kreemi kallal aga üle tunni, kuna piim ei läinud kuidagi keema (lõpuks panime selle mikrolaineahju). Lisades vajaliku pulbri ja suhkru, tundus see magustoit paras käkk (maitsetu pulbritoit) ning polnud sugugi tuju seda teistele inimestele järgmisel päeval pakkuda (see pidi olema meie projekti nael). Täna pärast presentatsiooni kreemi kursuse kaaslastele pakkudes (me polnud seda pärast eelmist õhtut proovinud - lisasime vaid kaneeli nagu retseptis oli kirjas), selgus, et öö jooksul olid toimunud mingid saladuslikud keemilised protsessid. Kreem oli väga hea ja ei häbistanud meid (kuna kursusel on itaallased, kes on toidu suhtes väga nõudlikud, kartsin läbikukkumist). Igaljuhul - lõpp hea - kõik hea.

Sellega lõppes minu 3-nädalane intensiivkeelekursus, mis tähendab, et peaksin rääkima A1 tasemel portugali keelt ja olema valmis tulevasteks õpinguteks. Sel nädalal oleks pidaud algama ka majandusteaduskonna loengud, kuid need lükati siiski nädal aega edasi. Järgmisest teisipäevast hakkan siis päriselt koolis käima. Elame näeme, kas siis läheb elu veel kiiremaks kui praegu, või saan natukene ka portugali kulgemist harrastada. Nädalavahetusel lähen erasmuslaste ekskursiooniga Portosse - suuruselt 2. linna Portugalis.

Tervitan teid kõiki ja teadmiseks teile: täna oli Coimbras tõeliselt jahe sügishommik paduvihma ja tuulega. Ahjaa kõigile, kes kannatavad kohalike valimistega seotud valimispropaganda all, siis teadke, et ka mina pole sellest siin pääsenud. Portugalis on samuti hetkel kohalikud valimised ning siin pannakse sellele enam rõhku kui ette võite kujutada. Autod valimismuusikapalade-loosungitega, muidugi kaunid postrid lubadustega, depatid, kontserdid. Imelik on see, et siin ei jagata mingit nänni, sest see meile ju valmiste juures kõige rohkem meeldibki? Igaljuhul lõpetan praeguseks, olen väsinud, kuid õnnelik.


Adeus!
Kaisa

Coimbra, 18:43, +18, seenevihma ilm

Keskaeg, pulmakellad, helesinine laguun..

Olá! Siin on pilte tänaselt ringreisilt Coimbra ümbruses. Kahjuks ei suutnud ma leida esimese kindluse nime, kuid parandan kindlasti selle vea lähitulevikus. Pilte soovitan vaadata neid suureks tehes, kuna see annab hoopis teise efekti.

Niisiis algas päev ülikooli ees, bussijuhi tunniajalise hilinemisega. Piltidelt näete ka osa Erasmuse seltskonnast. Kui bussijuht saabus, sõitsime kõigepealt vaatama keskaegset kindlust, mis sarnanes minu arvates üllatavalt palju Kuressaare piiskoplinnusega, kuid kahjuks polnud meil aega ja volitusi antud hoonega eriti lähedalt tutvuda. Samuti puudus meil giid, kes oleks sellest midagi osanud rääkida. Pärast kindlust suundusime Alcobaça mungakloostrisse, kus sain oli tohutu võimsa hoone ja kindlasti ka elamuse osaliseks. Tõeliselt uhke hoone, kauni sisehoovi, laimi/apelsinipuu aedade ja purskkaevudega. Kuna hoone on väga vana (ehitatud 1153), pole see ka liigselt kullaga üle koormatud nagu enamik katoliku kirikuid Portugalis. Pigem on palju tagasihoidlikke nikerdusi, kujukesi ja sambaid. Kogu mungakloostri kompleks oli üllatavalt suur (rohkem infot en.wikipedia.org/wiki/Alcobaça_Monastery). Mõnusaks emotsionaalseks elamuseks olid samaaegselt toimuvad traditsioonilised Portugali pulmad, mis hõlmasid täies hiilguses pruutpaari ja tohutut sugulaste-tuttavate ringkonda. Meid muidugi pulma ei lastud, kuid natukene saime siiski piiluda. Pärast mungakloostrielamusi ja lõunatamist Alcobaça's suundusime Nazaré kuurortlinna, mis asub Atlandi ookeani ääres. Rannailma polnud, kuid rand oli see-eest väärt niisama mõnulemist.

Olge rõõmsad ja tublid,
Kaiša (nagu kõik väljamaalased mind siin nimetavad)

Coimbra, Portugal
Rua Joao Pinto Ribeiro 31
ilm: vahelduva pilvisusega, +20