Tere kallid lugejad,
Otsustasin kirjutada, kuna esiteks, ajaviiteks ju võib (peaaegu 2 tundi sõitu ees). Teiseks, mõtlesin, et mõnes mõttes on ka huvitav natukene tagasi vaadata ja võrrelda tänast Coimbrasse sõitu ja sellega kaasnevaid emotsioone/mõtteid/elamusi rongisõiduga, mis toimus peaaegu täpselt 5 kuud tagasi 29. augustil 2009. Kolmandaks, olen liiga väsinud, et õppida.
Niisiis, olen järjekordselt laupäevase Lissabon-Coimbra 21.39’se rongi peal. Mis tunded mind valdavad? Alustuseks väsimus. Siis nälg. Janu. Haha, tunnen end tegelikult tunduvalt rahulikumana kui eelmisel korral ja valdab küllaltki kodune tunne, mis on ka täitsa ootuspärane. Olen oma vagunis üksinda, niiet saaksin vabalt nina nokkida, mis on hea, kuna lennates lähevad hingamisteed alati imelikuks. Üldiselt polegi midagi oluliselt teisti, vähemalt ei pea ma nüüd kartma, et ei tea, kus maha peab minema, hah. Kohvrit ka ei pea koju tassima, kuna juba Helsingis otsustati, et nad saadavad selle homme mulle kulleriga koju, mis on neist väga armas, ongi vähem vinnamist. Arvan, et kui oleksin esimesel saabumisel ilma kohvrita jäänud, oleksin võib-olla kohe hulluks läinud. Eks elu õpetab (nagu mul on kombeks öelda, siis pärast mu McBooki purunemist ei vii ükski äpardus mind endast välja).
Ahhaa, lennates nägin öist Lissaboni, mis oli üllatavalt kaunis. Lissabonis on ka taoline suur Jeesuse kuju nagu Rio de Janeiros (võib-olla teate, see võimas kaljunuki otsas käed laiali linnale osutatud, linna sümbol). Igaljuhul olen seda ammu juba tahtnud näha ning Mardi visiidi ajal ka kaugelt kiikasime. Täna aga lendasime lennukiga sellest praktiliselt üle ja see oli nii võimas, valgustatud ja puha. Imelik, eelmisel maandumisel jäid pigem silma mannetud blokkmajad. Äkki olen ikkagi Lissabonis põhjendamatult pettunud olnud (olen seda kogu aeg kahtlustanud) ja tasub teda uuesti külastada (esimesel põhjalikumal külastusel ostustasin, et pole minu meelispaik).
Kui augustis lennukist väljudes tundsin sooja lõunamaa tuult, siis täna olid tunded küllaltki samad (on ju temperatuuri amplituud võrreldes Eestiga vähemalt 20 kraadi(tänase -7 ilmaga võrreldes)), mis oli mõnes mõttes kergendav tunne. Sama ei saa arvatavasti öelda mu kodu kohta – kui augustis elamispaika jõudsin, lootsin, et seal on mõnusalt jahe ning olukord vastas mu ootusele , praegu aga on karta, et toas oluliselt enam kui välistemperatuur (+12) pole.
Niiet, taas siis Coimbrasse.. kuna pea pool aastat juba siin oldud, üritan kahtlemata omandatud kogemusi/teadmisi enda kasuks pöörata ja elu tunduvalt lihtsustada, kuid mitte arvatavasti liialt. Vot sellised lood siit Lissabon-Coimbra raudteelt.
Selle semestri moto: tark ei torma.
Siiralt teie, Kaisa
NB! Coimbra "koju" jõudes tabas mind 2 üllatust: nimelt on siia elama asunud (väidetavalt ajutiselt) 5 vene tüdrukut (kõik Moskvast, nimed olid Tatjana, Katja, Anastasja, Ljeena ja 5. võite ise välja mõelda ja arvan, et palju mööda ei paneks) - ehk nüüd on meid siis siin 7. Ma nüüd ei teagi kas see on meeldivat sorti üllatus või mitte.
Meeldivaks üllatuseks oli aga tuba täis head ja paremat kraami minu endiste korterinaabrite poolt nende tubadest - sh lõpuks ometi lugemislamp, suurem peegel, tugitool, vihmavari (enda oma kaotasin vahetult enne Eestisse tulekut ära) ja palju erinevaid sorte teesid, mis neil üle jäid.
Sellised üllatused on omamoodi huvitavad, elame näeme :)
