Nii-nii, ongi esimene semester siin oldud asjast põhimõtteliselt möödas. Aeg on nii kiirelt läinud ja samas on nii palju selle jooksul tehtud ja õpitud.

Alljärgnev pilt võtab hästi kokku minu viimase 3 nädala tegevused:



Öösel kell 2 hakkan siis Lissaboni poole sõitma, seejärel sõidan Helsingisse, siis Tallinnasse ning viimaks Tartusse.

Kuna jõulud on üks kiire aeg ja vaevalt kellelgi aega minu pikka blogi lugeda , siis ma pikemalt ei kirjutagi. Eestis juba kohtume ja kui ei kohtu,

siis feliz Natal e boas festas meus amigos :)

yours sincerely,

Kaisa

Rõõmunurgake

Tervitused,

olen ehk hetkel pisut meeltesegaduses, kuna olen viimaste päevade jooksul suhteliselt palju (isegi ei julge öelda KUI palju) tegelenud vaimsete majandusalaste punnistustega, kuid sellegi poolest üritan postituse teha, et end natukene turgutada ja reaalsusesse tuua.

Mis siis vahepeal õiguspoolest toimunud on? Eelmise nädala tippsündmus (tegelikult pigem üleelmise) oli Mardi saabumine. Vaene Mart, tuli siia oma Tänupühasid veetma ja pidi vahetult enne kõva õpingutesessiooni läbima. Lissaboni lennujaama jõudes tuli mulle vastu üks äärmiselt unise ja segaduses näoga poiss, kes lisaks kõigele põdes ka tõsist jetlag´i. Samal õhtul Coimbrasses. Oma arust jäin magama aga ärkan äkitselt selle peale üles, kui Mart lap-top´iga klõbistab.
Küsin: "Mart, kas Sul läks uni ära?"
-vastust ei tule
"Mart, mis Sa teed???"
Mart mõtleb ja mõtleb ning lõpuks lausub läbi une: "Arvutan net present value´t selle kohta, et Su toanaabrid köögis kolistavad," ja ärkab selle lause peale lõpuks üles. See oli vähemalt nädala nali. Haha, niisiis üks ekstreemne näide, kuidas kõva vaimne pingutus jetlag´iga (reisiväsimus) võivad veidraid sümptomeid tekitada.

Mardi üks esimene päev Coimbras:


Olukord paranes pärast paari päeva:


Haha, aitab küll Mardi kulul nalja tegemisest. Igaljuhul oli meil tore ja taoline vaheldus oli väga vajalik ka mulle. Juhtusime kaheks õhtuks isegi Pariisi ja vihma trotsides käisime nö mainstream´i(Eiffel, Louvre, Triumphi kaar, Notre Dame´i jms) vilksamisi läbi.

Mõned vihmased pildid Pariisist:















Ahaa, üks eredamaid elamusi oli kinoskäik. Nimelt läksime vaatamas filmi nimega "Imaginarium of Doctor Parnassus", mis oli täiesti klass oma ette. Ulmekas, mis kohati oli täiesti absurdne (isegi liiga absurdne ühe ulmeka kohta), kohati nagu ETV lasteekraan, kohati koomiline ning kohati vägagi õpetlik aga väga veidral moel. Igaljuhul pärast filmi kinost väljudes oli täiesti ebareaalne tunne. Kas keegi on seda veel juhtunud nägema? Ma ei teagi, kas soovitada või mitte aga midagi sellist ma varem igatahes näinud pole.

Kuna olen küllaltki väsinud, piirdun hetkel selle postitusega.

Ahjaa, miks on postituse nimi "Rõõmunurgake"? Põhjus, miks ma üldse kirjutada tahtsin oli üks tobenaljakas (kuid ergutav) fraas, minu üliasjalikus Investeeringute Analüüsi õpikust, mida juhtusin lugema enda peaaegu kõige nüristunumas olekus ja see pani mind kõvasti sel hetkel naerma: "Model building is like spinach: you may not like the taste, but it is good for you." Pärast seda lugesin materjali palju suurema õhinaga, äkki tuleb veel toredaid fraase.

Vot nii, juba peaaegu, et kahe nädala pärast lendangi Eestimaa poole, ootan seda juba väikse ärevusega (vähemalt 2 kuud, haah).

Olge tublid ja hoidke tuju üleval,

Kaisa

PS! Kuna siin keskkütet kui sellist ei eksisteeri, siis mu toas on maksimaalselt 15-16 kraadi, niiet juba see, et te ei pea kindaid toas kandma ja on üks suur põhjus, miks teil võiks tuju üleval olla.

:)

Ei ole see ega teine..

On 15. novembri öö vastu 16. novembrit ja algavat nädalat Coimbras. Terve päev on sadanud vihma nagu oavarrest ning kõikjal voolavad suured veevaalud. Sellegi poolest on õues 16 kraadi, mis muudab ka vihmase olemise küllaltki talutavaks. Eelnevalt otsustasin jooskma minna. Kuna olen viimase kahe nädala jooksul peamiselt toas istunud ning üritanud õppida, pole ma suurt end liigutanud. Seega võtsin vihma trotsides kindlaks plaaniks jooksma minna ja seda ka lõppude lõpuks tegingi. Vihmasadu oli küllaltki tugev ning võib öelda, et isegi kohati raju. Samas pole ma jooksmist nii väga juba ammu nautinud (võib-olla selle pärast, et ma pole ammu jookmas käinud). Igaljuhul, oli mul mp3 kõige rajumate jooksuhittidega (näiteks Metallica - Seek and Destroy, mis lõi kuidagi eriti maru jooksumeeleolu), pusa, mis märjaks saades raskeks läks, lukust lahti vajus ning seljast ära hakkas tulema ja tuline soov joosta. Nii ma siis lidusin selle sügise kõige vihmasemal päeval mööda Coimbrat ringi nagu segasele idaeurooplasele ikka kohane.

Nagu ma juba eelnevas postituses ütlesin, siis Coimbrasse saabus lõpuks sügis, mis tõmbas paljudel asjadel hoo maha. Näiteks õpilased püsivad rohkem kodus ja avastavad, et oleks ehk aeg õpikud ajaviiteks lahti lüüa. Kogu siinne atmosfäär ja linna olustik on kuidagi rahulikum. Tundub, et osadel inimestel on sügisväsimus või lihtsalt nohu, mis teeb nad uimaseks. Teisalt, õppejõud panevad aga auru juurde ja alustavad teadmiste kontrollimisega. Tähtajad, tähtajad, tähtajad, kõik need lähenevad tähtajad. Usun, et iga üliõpilane(ja mitte ainult) teab seda tunnet.

Siin oldud aja jooksul olen üritanud uut-huvitavat võtta vastu teatava kaalutletusega ning mõelda, miks see teadmine või kogemus mulle taolisel kujul vajalik on. Noh mitte just iga pisiasja puhul, kuid enam nende, mis mind rohkem mõtteid mõlgutama panevad. Samas muutuvad hoiakud ja mõtted väga väikse aja jooksul üllatavalt palju, seega on nii mõnigi kord raske öelda midagi põhjapanevat.

Üks nendest teemadest, millega siin igapäevadelt kokku puutun, on idaeurooplust puudutav. Ma ei mõtle selle all fakti, et inimesed ei tea, kus on Eesti või, mis on selle pealinn. Olen võtnud teadmiseks, et see on intelligentsuse või reisimiskogemuse küsimus. Rohkem puutun kokku idaeuroopluse, kui teatud rahvuste määratlemisega. Teatud selles mõttes, et enamasti on raske mõista, kas selle all mõeldakse poliitilist või geograafilist kuuluvust (või mõlemat). Kindel on see, et olgu see kuuluvus, mis tahes, Ida-Euroopa silti ei taheta. Näiteks poolakatega kokku puutudes ja vesteldes mainivad nad peaaegu iga kord, et Poola on Kesk-Euroopas ning kindlasti mitte ei tohi neid Ida-Euroopasse tõsta. Veel kurdavad nad, et Poolat seotakse tihti Venemaaga, Nõukogude Liiduga ning oodatakse, et nad räägiksid vene keeles (ei saa mainimata jätta fakti, et poola keel on vene keelega sarnane nagu hispaania keel portugali keelega). Samasugust suhtumist tuleb veel paljudest Kesk-Ida-Euroopa riikidest. Olgu see määratlus, mis tahes, tunnen end taolises vestluses natukene kimbatuses olevat. Ometi on ju Eesti nii geograafilise kui ka poliitilise määratluse poolest Ida-Euroopas. Ometi on ajalooline seotus Venemaaga märkimisväärne ning inimesed on võimelised rääkima vene keelt. Tekib küsimus, miks on Eesti infotehnoloogia arengu ja majandusnäitajate poolest Poolast ja mitmetest KESK-Euroopa riikidest (nagu näiteks Tšehhi, Slovakkia) ees? Ma ei mõtle, et Ida-Euroopasse kuulumine on sellele kuidagi kaasa aidanud, kuid kas see on ka arengut pärssinud? Kas olla ebamääraselt Kesk-Euroopa piiril või kindla jalaga ebamäärases Ida-Euroopas? Millele keskenduda, kas enesemääratlemisele või enesemääratlematuse põhjustamisele? Jne. Eks homme kohtun jälle keeletunnis nende vaeste poolakatega, vaatan, mis neil selle kohta öelda on.. haha vaevalt.

Algav nädal kujuneb küllaltki sisukas ja nädala lõpus saabub külaline Mart, minu esimene ametlik külaline Eestist (antud juhul Ameerikast, kuid läheb siiski idaeurooplase alla). Igaljuhul kavatsen talle ühe korraliku kohaliku Portugali kultuurišoki korraldada ja seejärel põrutame kaheks õhtuks Pariisi ning vaatame seal natukene ringi. Saab vaheldusrikas ajavahemik olema ja usun, et pole eriti aega siia kirjutama tulla.

Teil aga on kindlasti "palju" aega (nagu Epu, Liisi ja Inga õppimisjutust lähtudes võib öelda, haha), kirjutage mulle ühest ebatavalisest asjaolust, mida oma igapäevasel liikumistrajektooril täna nägite. Niisama üks kodune kirjutamis- ja tähelepanuülesanne, juhul kui koolitööst puudus jääb.

Teie idaeurooplasest Kaisa

PS! Olen Classical rock'i viimasel ajal kuulama hakanud ja sattusin nii mõnegi vana hea laulu peale. See on John Lennoni laul Imagine (ma isegi ei teadnud, et tema seda laulab) http://www.youtube.com/watch?v=6GAHFrLAxzM&feature=fvst Tundub, et isegi sõnad lähevad juhuslikult selle postitusega kuidagi hästi kokku.

Humanitaar jääb humanitaariks. Ka matemaatikat õppides... m.o.t.t.

..ehk väike luulenurgake minu matemaatika õpiku osast "Limits and Continuity". Nautige, haha..

"Infinity, it ebbs and flows with the sea
It takes and gives from you and me.
But in the end it's all for naught
The ebbing and flowing of the sea..."

Siiralt Teie humanitaar,

Kaisa

Siin Coimbra, 26. oktoober...

Taas järjekordne kooli/töö/lasteaia/spordi/reisi/peo/kuidaskellelegi nädal alanud. Enda üllatuseks avastasin, et viimane postitus oli 3. oktoobril, mis mõnes mõttes tundub justkui "alles see oli kui kirjutasin", kuid samas talletab see periood endas päris palju tegevusi. Usun, et nõustute minuga. Oktoober on üks imelik kuu, kõigil on siis alati nii palju tegemist, kuid samas tundub see üks tähtsusetumaid kuid aastas, mis möödub märkamatult (kui kellelgi siis just sünnipäeva vms pole) ja parem on kui võimalikult kiiresti. Ka november on mõnevõrra oktoobriga sarnane, kuid möödub juba jõulude ja lume ootuses. Arvan, et nii mõnigi võib minuga nõustuda, et kummaline on end aeg-ajalt avastada tegutsemas nädala alguses ning seejärel alles nädalavahetusel või siis veel hullem käesoleva kuu lõpus. Seoses ajaga seostub veel üks imelik asjaolu, mis ilmnes pärast kella keeramist: Portugali ja Brasiilia ajavahe on eilsest 2 tundi ehk siis sama mis Eestiga (Brasiilias keerati väidetavalt kella 2 tundi ette ja siin tund taha nagu mujal Euroopa riikides, niisiis, sai 5st tunnist sujuvalt 2).

Lühiülevaade minu tegemistest/juhtumistest/arengust:

1.) Oktoobri esimesel nädalal hakkas ootamatult pesumasin igalt poolt vett välja ajama; köögi kraanikausi torustik läks umbe; kogu köök ujutas üle ning põrandat kattis vähemalt 3 cm vett; alumised naabrid midagi ütlema ei tulnud.

2.) Samal nädalal purunes mu MacBooki kõvaketas.

3.) Järgmisel nädalal said nii pesumasin, torustik kui ka arvuti ära parandatud (arvuti kaod kohutavad polnud, kuid sellegi poolest plaanin alustada backup' imisega).

4.) Liitusin Coimbra AIESEC'iga (ülemaailmne üliõpilasorganisatsioon) ja olen tegev Incoming Exchange osakonnas (pange kõrva taha), hakkan rahvusvahelisi interne Coimbrasse meelitama.

5.) Vahepeal saabus sügis - koos vihma ja isegi vähem kui 20 kraadiga, mis oli mõnus vaheldus, kuna siinsed ilmad muutusid igavaks; täna säras jälle päike täies hiilguses ja oli vähemalt 25 kraadi sooja; lehed on juba kollased.

6.) Coimbras käib hetkel Festa das Latas, mis translate.google.com'i andmetel tähendab "Party of cans" ehk siis eestikeeli "purkide pidu". Haha, niisiis purkide pidu kujutab endast nädalast festivali, mis on mõeldud Coimbra ülikooli üliõpilastele, et tähistada rebaste kastmise ametlikku lõppu. Selle raames on siin nädal aega erinevad kontserdid, täna esineb näiteks Belgia bänd Milow ("....aaaayo technology"), laupäeval käisin James Morrisoni isiklikult kuulamas ja reedel esines Madcon ("..beggin' you mercy").

Pilte James Morrisoni kontserdilt:




7.) Koolis on pingelisemaid ja vähem pingelisemaid hetki; matemaatikaga hakkab vaikselt laabuma, kuna õpime nüüd uusi asju, mida keskkoolis ei õpita (niisiis ei saa mul ka sellealased teadmised puududa). Teised ained on samuti juba 'mais ou menos' (rohkem või vähem) harjumuspärased ning igapäevase pärast-kooli-õppimise korral talutavad (mida ma üldjuhul ei jõua, kuid siiski üritan teha). Hakkan juba mõtlema, et peaks midagi uut välja mõtlema, et 2. semestril liiga kergeks ei muutuks elu, haahaa.

8.) Portugali keele oskused paranevad iga päevaga ning seda eelkõige mõistmise osas, rääkimisega läheb veel aega ja sõnavara vaja. Portugali keele tund on hetkel kõige lihtsam aine, kuna erinevalt teistest ainetest, keskendume vaid keelele.

9.) Rubriigi "Kollased uudised" pühendan ühele enda õppejõududest. Mäletate eelmises blogis kirjutasin ainest "The History of Economic Thought" - antud aine võiks vabalt ümber nimetada ka "The History of Smithian Thought", kuna õppejõud keskendub kogu aine jooksul peamiselt Adam Smith'ile ja loeme loengutes (st õppejõud loeb meile ette) tema teost "Wealth of Nations". Õppejõud ise on küllaltki küüniline ja pisut vanamoodsa mõtteviisiga professor, kes on kinni teadmisest, mis omandas oma ülikooli aastate jooksul 30-20 aastat tagasi. Bravuuri ja tsutike skandaali (kas pole mitte Anu Saagimilik?) seisneb tema välja ütlemistes. Kuna tema jaoks on Eesti ja üleüldse Ida-Euroopa siiani seotud tollase Nõukogude liidu ja selle filosoofiaga siis ei pea ta paljuks klassile välja öelda, et kui Baltikumi professorid tulevad üleeuroopalistele kongressidele, pole neil kuigi palju asjalikku öelda kuna siiani ollakse marksismis kinni ja puuduvad uuenduslikud ideed. Veel polevat Eestis modernse majandusliku mõtlemise õpikuid ja vastavaid aineidki ülikoolis (vale puha). Järgmiseks loenguks valmistasin õppejõule raporti, kus olid pingereas Portugali, Eesti ja Euroopa keskmised (haritustase/IT/majanduslik vabadus jne) näitajad, mis osutasid selgelt Eesti tohutule edumaale Portugali ees (muideks Portugalis oli kuni 1974. aastani diktatuur, mis seletab küllaltki suurt mahajäämust võrreldes teiste Lääne-Euroopa riikidega).
Mõnevõrra kartsin, et õpetaja solvub ja hakkab veelgi enam märkusi tegema. Järgnevatel loengutel seda ei juhtunud. Eelmisel nädalal aga leidis ta mind ütlevat ebasobiva sõna tema arutluse kontekstis - see oli "happyness" - "õnnelikkus". Leidsin, et rahva rikkus võiks olla nii majanduslikus kui ka filosoofilises seotud selle märksõnaga. Tema aga vastas: "You in Riga might have this different kind of happyness, which has nothing to do with economic thought." Vot nii, et teaksite, siin pool Euroopat kehtib Idas üks riik, mille nimi on Eesti ja selle pealinn on Riia. Eesti alla kuulub ka Leedu territoorium. Eestit võib nimetada ka Baltikumiks. Baltikumi võib veel nimetada Lätiks. Või Lätit Baltikumiks jne. Pärast loengut läksin igaksjuhuks õppejõu juurde ja selgitasin, et Riial pole Eestiga siiski otseselt pealinnana midagi pistmist (noh, muidu jääb teine veel häbisse). Õnneks või kahjuks pole ma ainuke, kes talle ette jääb. Näiteks hakkas ta õiendama ühe Brasiilia tüdrukuga, kes poistega koos mingi väikse nalja peale naeris, "Meil siin Portugalis pole karneval, nagu teil Brasiilias, talitse end."

10.) Hammas valutab vahepeal.

Rohkem uudiseid hetkel meelde ei tule, kuid kindlasti on teil palju uudiseid, mida minuga jagada. Lisan lõpetuseks pilte, mida sel nädalavahetusel kontserdilt tulles öises Coimbras tegin. Leian, et sügisene Coimbra on võib-olla minu jaoks mõnusam kui suvine.. Eks näis, ehk pole sügis-sügis veel lõplikult kohale jõudnud või pole mina veel tõeliselt suvist Coimbrat lihtsalt näinud.

Elame-näeme..

Kaisa

Ööd on meil siin pimedad ja koolipäevad tegusad..

On rahulik laupäeva kesköö Coimbras ning otsustasin lõpuks ometi end kokku võtta ning postituse teha. Loodan, et lugejad, kes siiani blogi on jälginud, pole siiski lugemisest loobunud. Nii nagu mina kirjutamisest. Niisiis on viimasest postitusest umbes täpselt 2 nädalat möödas ning selle aja jooksul on juhtunud siin nii mõndagi, kuid samas mitte midagi nii raputavat (kui Sumatra maavärinad), või siiski?

Alustaksin kirjutamist oma esimest (eelmisest) koolinädalast Coimbra ülikooli majandusteaduskonnas. Kogu nädala vältel toimusid sissejuhatavad loengud - ehk siis enamasti presentatsioonid ainekavadest ja muust õppetööd puudutavast. Antud nädalal algasid ka kõigil teistel õpilastel loengud, mis omakorda tähendas tohutut üliõpilaste sisserännet Coimbrasse ja üle linna toimuvaid rebaste üritusi. Millised on rebaste ristimised Portugali moodi küsite? Võib öelda, et need sarnanevad üldpildis küllaltki palju Eesti omadega - linna mööda ringi jooksmine, erinevad veidrad ülesanded, igasugused kritseldused ning, mis peamine - vanematele üliõpilastele au andmine. Sattusin peale rebastele, kes pidid tuletikuga üht campuse ala mõõtma. Sel hetkel muigasin ning tundsin kergendust, et olen kõigest üks erasmuslane. Esimese koolinädala lõpus tundus justkui oleksin terve nädala puhanud, kuna enamik loengutest reaalselt ei toimunudki. Mõnes mõttes oli see asjaolu pisut murettekitav..

Teisel kooli nädalal algasid loengud ootamatu hooga. Kõigepealt sukeldusin matemaatika teooria tundi, mis sisaldab endas ühe muutujaga funktsioone, determinante, linear differential equations (kui leidub mõni tark inimene, kes teab, mis see eesti keeles on, andke teada millega on tegu), integraali arvutamist, maatrikseid ja veel paljusid matemaatilisi puudujääke minu keskkooli matemaatikast. Sisendasin endale intensiivselt enne loengut, et kuigi see ei saa kerge olema, siis kui hull see ikka olla saab (on ju veel hullemaid - näiteks füüsika, kus minu keskkooli teadmised... jah, neid polegi ning pealegi - Signe sai füüsika ja matemaatikaga ka hakkama kui vaja oli). Istusin siis lõdvestunult ja positiivselt meelestatult maha ja õppejõud alustab. Okei, polnudki kuigi hull, miskit oleks nagu siit ja sealt varem kuulnud (näiteks y=f(x) pole kunagi nii toredalt tuttavlik tundunud). Mingi hetk aga hüppasid ka ruutjuured ja ruudud sisse. Okei, pole ka hullu, sisetunde järgi saab lahendatud. Seejärel aga logaritmid. Tangensid ja siinused. Katastroof. Kogu siinne teooria on portugali keeles, mille tõlgin osaliselt inglise keelde ja seejärel üritan midagi eesti matemaatikast meenutada ning seda kõike omavahel siduda. Praktika tunnis teeme mitmeid ülesandeid ja see maandab mu pinged üldiselt maha, kuna teooriat praktikasse pannes on võimalik päris hästi ka portugalikeelsest matemaatikast aru saada.

Veel on mul siin sellised ained nagu: majandusliku mõtlemise ajalugu (käsitleb modernse majandusteooria teket ja arengut - Smith, Ricardo, Keynes jne ning on ainuke inglisekeelne aine) marketing, teaduslike uurimismeetodite seminar, finantsjuhtimine, finantsinvesteeringute analüüs (vabandan kohmakate tõlgete pärast). Finantsindusega seotud ained: finantsjuhtimine ja finantsinvesteeringute analüüs on üllatus-üllatus peamiselt seotud finantseerimis- ja investeerimisteooriatega, kuid palju on ka nö praktilist osa. Nö sellespärast, et praktiline osa ei kujuta endast (taaskord üllatus-üllatus) näiteks börsil kauplemist, vaid vastavate teemadega seotud kirjalikke ülesandeid. Näiteks tuleb otsustada, milline investeering on kolmest ette antust kõige kasulikum (otsuse tegemisel ei kasuta me kõhutunnet, vaid mitmeid kalkulatsioone, millele üritan veel pihta saada).

Aine majandusliku mõtlemise ajalugu (History of Economic Thought) on mitmes mõttes üks väga huvitav loeng. Õppejõud on 60.ndates vanahärra, kellel aastatega palju kogemusi ja teadmisi kuhjunud. Kahjuks on teadvustab vanahärra seda endalegi ning räägib kõigest ühel ajal (tahtmata midagi vahele jätta). Kuidas on see võimalik? Näiteks alustab ta oma juttu Adam Smith'i teosest "Wealth of Nations" (mis on kirjutatud 18. sajandil) ning kahe lause pärast räägib juba sellest, et tänapäeval on problemaatiline tehniline töötus, mille põhjustajad on robotid. Üks poolakas leiutas roboti mitte venelane ja.. Sarkozy tahab leida, mis on rahvuslik rikkus tänapäeval. Selleks on tal kolm abilist. Ühel neist - prantslasel Stieglitz'il pole veel Nobeli preemiat, sest eurooplasel on väga raske seda saada (erinevalt ameerikalastest).. ja modernne majandusteadus sai alguse Smith'st. Noh, samas polegi see miskit väga kaootilist, kuid kujutage ette, et nii on 2 tundi järjest. Üritad luua seost erinevate väljaütlemiste vahele ning nii kui tundub, et õppejõud hakkab tuumani jõudma, hakkab ta hoopis millestki muust rääkima. Priidu Beieri (Treffneri kurikuulus kunstiajaloo õpetaja) "üliolulised" detailid pole selle kõrval väga raskesti jälgitavad. Kuigi neid asju ei saa omavahel siiski hästi võrrelda, kuna Priidu Beieri detailid siiski olid mingil määral olulised.

Ma arvan, et pole siiani veel kunagi oma elus olnud nii ülikeskendunud õppejõudude või õpetajate jutule. Üritan endasse haarata vähegi kõike, mida nad väljastavad, kuna tean, et jään paljust keelebarjääri tõttu ilma. Üllatavalt paljud terminid on aga sarnased inglisekeelsetele ning vastupidi, mis tekitab äratundmisrõõmu (mis tõstab teatud olukordades märgatavalt tuju). Keskendumisele aitab kaasa ka see, et olen loengutes küllaltki eraklik. Mõned portugali tuttavad on ikka osades loengutes tekkinud, kuid palju pean siiski ise hakkama saama. Eks ikka on vahest raske ka, kuna enamik portugali üliõpilastest ei räägi eriti inglise keelt või siis on endas väga ebakindlad ja ei julge rääkida. Mõned jällegi, kes on vähegi enesekindlamad, räägivad hea meelega, kuna tahavad inglise keelt praktiseerida. Loengus lobisemis-sõpru mul igatahes pole. Ühtegi loengut ma samuti naljalt vahele ei jäta.

Portost ma jutukest ei kirjuta, kuna see oli kuidagi nii ammu ja arvan, et pildid ütlevad juba selle linna kohta piisavalt palju.. Selle asemel lisan aga paar pilti oma 2. päikseloojangu kogemusest Coimbras (1. kogesin juhuslikult jooksma minnes ja 2. kogesin teadlikult fotoaparaadiga). Imestate kindlasti, kuidas see võimalik on, et alles nüüd päikseloojangu osaliseks sain aga näete on. Teinekord avastan oma imestuseks nii mõnegi asja või olu (või siis asjaolu), mis on koguaeg minu ümbruses, kuid mitte teadvuses. Samamoodi, kui otsin lahendust mõnele ülesandele või probleemile, on vastus lihtsamaist lihtsaim ning see on koguaeg sealsamas olnud (olenemata sellest, kui palju mina olen seda otsinud). Küllap otsin valest kohast..

Paar päeva pärast Coimbra päikeloojangu nägemist, avastasin et see paistab ka mu enda toa aknast..


Olge tublid, ärge loobuge otsimast..




..ja ärge kunagi unustage mulle kirjutamast ja joonistamast.

Kaisa
Coimbra, Portugal
kell: 0:50

Porto - the city of port wine

Pilte reisist Portosse, jutukese lisan hiljem. Mõnusat vaatamist, Kaisa (ärge unustage pilte suureks teha)