..ehk siis väike sissejuhatus portugali keelde.
Tänase päeva seisuga olen õppinud portugali keelt umbes täpselt poolteist nädalat. Esimene tund - Laboratório, toimus eelmisel teisipäeval. Laboratório's üritame erinevaid vokaale ja konsonante ning nende ühendeid (nüüd ka juba sõnu ja lauseid) lugeda. Portugali keeles on väga oluline osa nosaalsetel häälikutel ehk siis häältel, mida toodame läbi nina. Kas teadsite, et ka vokaale nagu a, e, i on võimalik hääldada läbi nina? Kindlasti teadsite, kuid vähemalt mina olen siiani selleks teadlikult kasutanud pigem suud. Laboratório esimene tund oli pigem kuiv trenn, õppejõud üritas innukalt seletada kuidas milliseid helisid peaksime inimese füsioloogiast lähtuvalt tootma (st kas kasutada nina, kurku, suud, kuidas keel peaks selle ajal asetsema, kui suur õhusurve on vajalik jms). Kuna see oli minu esimene keele tund, siis nagu arvata võite tundsin mõnes mõttes teatud morjendust ja teiselt kergendust, kuna ei tundunud ka üleliia keeruline. Järgnevad Laboratório’d oleme töödanud iseseisvalt kõrvaklappide ning mingit tüüpi magnetofonidega. Lindilt tulevad erinevat tüüpi sõnad ning peame lindistama oma hääldust, et ise seda hiljem kuulata ja võrrelda.
Esimesele laboratório’le järgenes aine, mille põhieesmärk on kirjutada Portugali kultuurist projekt(mõistagi portugali keeles) ja see ette kanda. Kui Portugali keel välja arvata, siis on tegu küllaltki lihtlabase tööga. Samas tunnis pidime end ka portugali keeles tutvustama. Nagu eelnevast mäletate, oli see mu teine portugali keele tund (kuigi siiani polnud ma veel keeleni siiski jõudnud), mis tähendab, et mul polnud aimugi, mida peaksin ütlema. Ei olnud mul sõnaraamatut ega ka täiesti labast vestmikku, kust spikerdada. Kuna peaaegu terve klass oskas ennast tutvustada (keegi ei olevat pidanud portugali keelt ei oskama ega kunagi näinud olema), otsustasin samuti end portugali keeles tutvustada. See käis nii: kirjutasin ühise osa teiste tutvustusest maha (eestipäraselt ja häälduse järgi) ja kandsin selle sõna-sõnalt maha lugedes teistele ette. Kui aus olla, siis ei olnud ma isegi teadlik, mis sõnadega täpselt tegu on või kus üks sõna algas või teine lõppes. Aga ette sai see kantud.
Pärast projektitundi (kutsun seda nii), olin enam morjendunud kui paar tundi varem, kuid siiski õnnelik (sest see sai läbi). Esimene asjana läksin raamatupoodi ja ostsin ingles-portuguese-ingles sõnastiku ja mõtlesin, et järgmine kord ma juba jänni ei jää. Sammusin rõõmsal meelel koju. Eksisin küll tunniks ajaks ära, kuid olin rõõmus, et lõppude koju jõudsin ja jalad seinale sain visata.
Kolmapäeval oli tund nimega Curso de Lingua Portuguesa, mis keskendub eelkõige keele struktuurile ja grammatikale – ehk siis reaalsele räägitavale keelele (lõpuks ometi alustasime keele õppimist). Õppejõuks on keskealine mees Antonino, kes on väga tarmukas ja mõnus õpetaja. Lähtudes Lingua de Portuguesa tundidest, tunnen, et võib-olla hästi natukene portugali keelest hakkab mulle ka lõpuks külge jääma. Point on selles, et hakkan lausetest aru saama ja sõnu eristama, kuid küllaltki raske on ise lauseid moodustada. Ütleme nii, et „poetasandil“ saan hakkama.
Nii mõnigi kord tunnen pärast loengut mõnusat enesekindlusvõbinat, teinekord aga hoopis „oh eiii miks ma pean seda õppima, keegi teine kodus ei pea seda ju tegema“. Samas endale meelde tuletades, et seda ma just tegelikult tahangi ja olen pikka aega juba tahtnud/oodanud, suudan end igast vähegi kahtlust tekitavast mõttest läbi närida. Ja kui tunnen, et olen sellele keskendunud ning täiesti endas kindel, tuleb keel märgatavalt paremini välja, mis lisab mulle veelgi kindlustunnet. Arvatavasti on nii mitmete muudegi pikema-ajaliselt realiseeritavate eesmärkidega. Trots on teinekord kerge tekitama seal, kus nähtavaid tulemusi pole kohe paista. Hetke-emotsioonid juhivad tihtilugu tähelepanu põhieesmärgist kõrvale. Mina üritan kõigest väest sellistest mõtetest (a’la „ma ei saa sellega kunagi hakkama, sest ma ei saa juba sellest väiksest asjast aru“) kõrvale hiilida ning usun kindlalt, et suudan oma eesmärgi täita. Ma ei tea täpselt kuidas aga tean, et suudan.
Naljakas on tõdeda fakti, et kui kunagi oli keelebarjääriks see, kui keegi rääkis inglise keelt ja temaga suhtlemisel tekkis teatud ebamugavus (äkki ta ei saa must aru, äkki ma hääldan seda sõna naljakalt, äkki ma ei saa öelda nii nagu ma tõeliselt mõtlen), siis nüüd on inglise keel justkui päästerõngas, mida rääkides saan end vabalt tunda ja väljendada.
Järgmisel nädalal hakkavad mul ka lõpuks majandusteaduskonna loengud. See saab kindlasti mitmes mõttes väga põnev olema. Praegu lõpetan ja kirjutan järgmine kord ka kohalikust social life’st ja hiljem oma õpingutest. Muide naudin tänast hommikut täiel rinnal, kuna teised kondavad hetkel ajalooõpetajaga mööda Coimbra linna aga võtsin omavoliliselt vaba päeva, kuna olen 2 nädalat järjest 9ks kooli läinud ja pealegi pean oma ained välja vaatama.
Nautisin teiepoolseid sügisesi kilde Eestist väga. Väidetavasti on teil päris soe veel seal aga saadan siiski ka sinnapoole päikest ja sooja tuult. Kirjutamiseni!
PS! Kuulake seda laulu..
http://www.youtube.com/watch?v=yve855NkTm0
11/09/2009
Rua Joao Pinto Ribeiro 31 - minu siinne kodu
ilm: endiselt üle 30 kraadi
No comments:
Post a Comment