Nõnda pikka vahet polegi vist pidanud. Seda raskem on uuesti kuskilt alustada. Et kirjutamist lihtsustada ja järjepeale saada, lisan mõned pildid, mis peaksid mu seniseid tegemisi hästi kirjeldama:
Niisiis, nagu juba eelpool mainitud, sai teisel pool suurt lompi käidud.
Lisaks käisid külalised Eestist.
Ja mina omakorda külastasin esimest korda sel aastal randa.
Lisaks olen sattunud päris tihti kooli (alles on ainult jäänud põhiliselt idaeurooplased, 2 kreeklast ja 1 belglane, kes juba teatud Ida-Euroopa mõjutustega).
Eile käisin Mondego jõe kaldal piknikul.
Üheks põhjuseks, miks ma pole mõnda aega kirjutanud, on kindlasti see, et olen siinsega küllaltki ära harjunud. Seega, teinekord on raske midagi uut ja põnevat välja tuua. Samuti on mu praegune eluviis küllaltki nohiklik ja küllap paljude jaoks igav. Samas on ka kõike muud, mis on ehk vähem Portugali ja minu blogiga seotud, aset leidnud.
Niisiis, sissejuhatus tehtud, asume asja juurde. Hetke meeleolu: rahulik reedeõhtune (kõlab nagu mingi kartulisort) Bob Marley taustal ("I can see clearly now" näiteks). Üldine meeleolu Portugalis: PAANIKA! Tavainimeste näol siiski mitte (veel), kuid majandusteaduste professorite küll. Küllap olete lugenud artikleid sellest, kuidas Kreeka võib nakatada Portugali ja Hispaania ning ka arvatavasti Itaalia ja Iirimaa sügavasse laenukriisi. No nii ilmselge kui see ka koguaeg on olnud, et kriis tuleb - siis nüüd üllatus-üllatus on see hetk ka siin käes. Neljapäeval, olles avaliku sektori majanduse loengus, arutlesime õppejõuga enamus ajast sellest, mis hetkel Portugalis toimub. Arutelu käigus küsisin, et miks Portugal alles nüüd siis reageerib, kui juba 2009 teisel poolel(kindlasti juba varem) oli taolise kriisi saabumine ilmselge? Õppejõu arvates oli Portugali jaoks parem läbida piinarikas aeglane protsess, kui šokiteraapia. Arvestades praegusi asjaolusid, tundub, et ees ootab piinarikas šokiteraapia. Hetkel on üldse raske ette kujutada, mis Euroopa Liidust saama hakkab. Eks aeg näitab.
Veel üks asi millest olen viimasel ajal päris palju mõtisklenud - juured ja juuretus. Muidugi olen suur botaanika huviline, kuid olen enamasti mõelnud siiski demograafilises mõttes. Kas on tähtis oma juurte juurde jääda, sest seal on algne sobilik pinnas või ehk tuleks otsida kohti soodsamate tingimustega? Kas kokkuvõttes on üldse soodsamaid tingimusi või tullakse ringiga ikka oma juurte juurde tagasi? Minul näiteks on kindel tunne, et minu koht on Eestis. On mis on, tahan lõppude lõpuks sinna jääda ja korralikult juurduda. Arvan, et paljud eestlased tunnevad nii. Paljud inimesed üle Euroopa aga väidavad, et kui näiteks nende riigi majanduslik situatsioon poleks kuigi hea, läheksid nad hea meelega mujale riiki elama ning jääksidki sinna. Minul on sellest raske aru saada. Just sellest, et kuidas keegi saab seda sellise südamerahuga öelda. Mis siis riigist saab, kui kõik otsustavad raskel ajal lahkuda? Ma arvan, et kuigi praegu paljud Eesti noored suunduvad riigist välja, siis lõppude lõpuks on nad seal ringiga tagasi. Meie puhul on oluline faktor see, et oleme mitu rasket aega üle elanud. Samuti oleme näinud, et suudame vaid koos seistes olla mõjukad ja teha midagi otsustavat. Arvan, see tekitab vastutustunde, mida peaaegu iga eestlane südames kannab ning mis meid lõppude lõpuks Eestisse toob.
Kui keegi mu blogi vähegi loeb ja see teema huvitab, ootan arvamusi: kas eestlased on pigem juurtega või juurtetud?
Siiralt Teie,
Kaisa
No comments:
Post a Comment