Unistamisest

Täna üle pika aja tundsin elevusevärinaid. Teate küll, selline kõhtuõõnestav veider tunne. Õigupoolest ei teinudki ma midagi eriskummalist, vaid kuulasin ainet Sales and Selling Management. Sealne õppejõud on oma ala värvikas spetsialist, teab muhedalt rääkida suurettevõtete praktikatest ning muidu erinevatest elujuhtumitest. Seega elevuseks polegi palju vaja.

Olen paaril viimasel päeval üsnagi mitu korda mõelnud sellele, kuidas minu noorusaja unistused on suures osas täitunud ning just sellisel kujul nagu neid endale ette kujutasin. Nooremana (nii põhi- ja keskkoolis) olin suur-suur unistaja, omasin isegi portaalis rate.ee isiklikku unistajate klubi. Sellel ajal unistasin lausa ajaviiteks (näiteks bussiga sõites või kui und ei tulnud). Mäletan, et need unistused tundusid pigem kauged ning hea tuju komponendid kui lähitulevikus teostuvad.

Viimasel ajal olen aga täheldanud, et unistamiseks kas ei jää enam aega või pole põhjust, kuna paljud kunagised mõtted on juba realiseerunud. Viimane toob aga selleni, et mis oleks, kui mõtleks edasi, looks uued unistused? Tundub, et praeguses eluetapis on palju keerulisem unistada, kuna loon pigem üldpilti, kui konkreetseid aspekte selles. Samuti on mõtted enam ratsionaliseeritud kui varem (mis ei tule teatud olukordades kahjuks). Sellegi poolest, leian, et tasub edasi unistada, sest rõõm, mis teatud hetkel unistuse realiseerumise ära tundmisel kaasneb, on üks suurim elevusevärina tekitajaid. Mulle see tunne igatahes meeldib.

Kaisa

PS! Tegin lõunaajal uinaku ja nägin unes, et UFO-d tirisid mind oma valgusega lendavasse taldrikusse. See oli väga veider hetk, kuna üritasin üles ärgata aga ei saanud. See tuletas mulle meelde ühte filmi paranormaalsetest nähtustest, mida kolledžis vaatasime. Selles filmis jäid inimesed magama ning murdosa sekundi jooksul olid tulnukad nad oma laeva tirinud ja katseid teinud :D