Ei ole see ega teine..

On 15. novembri öö vastu 16. novembrit ja algavat nädalat Coimbras. Terve päev on sadanud vihma nagu oavarrest ning kõikjal voolavad suured veevaalud. Sellegi poolest on õues 16 kraadi, mis muudab ka vihmase olemise küllaltki talutavaks. Eelnevalt otsustasin jooskma minna. Kuna olen viimase kahe nädala jooksul peamiselt toas istunud ning üritanud õppida, pole ma suurt end liigutanud. Seega võtsin vihma trotsides kindlaks plaaniks jooksma minna ja seda ka lõppude lõpuks tegingi. Vihmasadu oli küllaltki tugev ning võib öelda, et isegi kohati raju. Samas pole ma jooksmist nii väga juba ammu nautinud (võib-olla selle pärast, et ma pole ammu jookmas käinud). Igaljuhul, oli mul mp3 kõige rajumate jooksuhittidega (näiteks Metallica - Seek and Destroy, mis lõi kuidagi eriti maru jooksumeeleolu), pusa, mis märjaks saades raskeks läks, lukust lahti vajus ning seljast ära hakkas tulema ja tuline soov joosta. Nii ma siis lidusin selle sügise kõige vihmasemal päeval mööda Coimbrat ringi nagu segasele idaeurooplasele ikka kohane.

Nagu ma juba eelnevas postituses ütlesin, siis Coimbrasse saabus lõpuks sügis, mis tõmbas paljudel asjadel hoo maha. Näiteks õpilased püsivad rohkem kodus ja avastavad, et oleks ehk aeg õpikud ajaviiteks lahti lüüa. Kogu siinne atmosfäär ja linna olustik on kuidagi rahulikum. Tundub, et osadel inimestel on sügisväsimus või lihtsalt nohu, mis teeb nad uimaseks. Teisalt, õppejõud panevad aga auru juurde ja alustavad teadmiste kontrollimisega. Tähtajad, tähtajad, tähtajad, kõik need lähenevad tähtajad. Usun, et iga üliõpilane(ja mitte ainult) teab seda tunnet.

Siin oldud aja jooksul olen üritanud uut-huvitavat võtta vastu teatava kaalutletusega ning mõelda, miks see teadmine või kogemus mulle taolisel kujul vajalik on. Noh mitte just iga pisiasja puhul, kuid enam nende, mis mind rohkem mõtteid mõlgutama panevad. Samas muutuvad hoiakud ja mõtted väga väikse aja jooksul üllatavalt palju, seega on nii mõnigi kord raske öelda midagi põhjapanevat.

Üks nendest teemadest, millega siin igapäevadelt kokku puutun, on idaeurooplust puudutav. Ma ei mõtle selle all fakti, et inimesed ei tea, kus on Eesti või, mis on selle pealinn. Olen võtnud teadmiseks, et see on intelligentsuse või reisimiskogemuse küsimus. Rohkem puutun kokku idaeuroopluse, kui teatud rahvuste määratlemisega. Teatud selles mõttes, et enamasti on raske mõista, kas selle all mõeldakse poliitilist või geograafilist kuuluvust (või mõlemat). Kindel on see, et olgu see kuuluvus, mis tahes, Ida-Euroopa silti ei taheta. Näiteks poolakatega kokku puutudes ja vesteldes mainivad nad peaaegu iga kord, et Poola on Kesk-Euroopas ning kindlasti mitte ei tohi neid Ida-Euroopasse tõsta. Veel kurdavad nad, et Poolat seotakse tihti Venemaaga, Nõukogude Liiduga ning oodatakse, et nad räägiksid vene keeles (ei saa mainimata jätta fakti, et poola keel on vene keelega sarnane nagu hispaania keel portugali keelega). Samasugust suhtumist tuleb veel paljudest Kesk-Ida-Euroopa riikidest. Olgu see määratlus, mis tahes, tunnen end taolises vestluses natukene kimbatuses olevat. Ometi on ju Eesti nii geograafilise kui ka poliitilise määratluse poolest Ida-Euroopas. Ometi on ajalooline seotus Venemaaga märkimisväärne ning inimesed on võimelised rääkima vene keelt. Tekib küsimus, miks on Eesti infotehnoloogia arengu ja majandusnäitajate poolest Poolast ja mitmetest KESK-Euroopa riikidest (nagu näiteks Tšehhi, Slovakkia) ees? Ma ei mõtle, et Ida-Euroopasse kuulumine on sellele kuidagi kaasa aidanud, kuid kas see on ka arengut pärssinud? Kas olla ebamääraselt Kesk-Euroopa piiril või kindla jalaga ebamäärases Ida-Euroopas? Millele keskenduda, kas enesemääratlemisele või enesemääratlematuse põhjustamisele? Jne. Eks homme kohtun jälle keeletunnis nende vaeste poolakatega, vaatan, mis neil selle kohta öelda on.. haha vaevalt.

Algav nädal kujuneb küllaltki sisukas ja nädala lõpus saabub külaline Mart, minu esimene ametlik külaline Eestist (antud juhul Ameerikast, kuid läheb siiski idaeurooplase alla). Igaljuhul kavatsen talle ühe korraliku kohaliku Portugali kultuurišoki korraldada ja seejärel põrutame kaheks õhtuks Pariisi ning vaatame seal natukene ringi. Saab vaheldusrikas ajavahemik olema ja usun, et pole eriti aega siia kirjutama tulla.

Teil aga on kindlasti "palju" aega (nagu Epu, Liisi ja Inga õppimisjutust lähtudes võib öelda, haha), kirjutage mulle ühest ebatavalisest asjaolust, mida oma igapäevasel liikumistrajektooril täna nägite. Niisama üks kodune kirjutamis- ja tähelepanuülesanne, juhul kui koolitööst puudus jääb.

Teie idaeurooplasest Kaisa

PS! Olen Classical rock'i viimasel ajal kuulama hakanud ja sattusin nii mõnegi vana hea laulu peale. See on John Lennoni laul Imagine (ma isegi ei teadnud, et tema seda laulab) http://www.youtube.com/watch?v=6GAHFrLAxzM&feature=fvst Tundub, et isegi sõnad lähevad juhuslikult selle postitusega kuidagi hästi kokku.