Üles, alla, üles..

Bom dia!

Kogu tänast blogi kokku võttes võin öelda, et alates pühapäevasest postitusest, olen hommikust õhtuni palehigis ringi jooksnud (sõna otseses mõttes). Pühapäev algas sellega, et kohtusin hosteli ees ühe Erasmuse asjapulgaga, kes pidi mulle autoga järgi tulema ja mind tulevasse elukohta viima. Kuna tal siiski autot polnud, pidime jalgsi korterini jõudma. Mõtlesin, et ah mis see ikka ära ei ole, sinna ei pidanud ka kuigi pikk maa olema. Õues oli aga umbes 37 kraadi (liialdamata) sooja ja siinsed mägised kõnniteed polnud mulle veel sugugi harjumuspärased. Niisiis kõndisime läbi pühapäevase haudvaikse linna minu jaoks täiesti teadmatus suunas. Kuna Hugo (asjapulk) ütles, et hakkame peatselt kohale jõudma, hakkasin uudishimulikult ringi vaatama. Nähes ilusa sisehooviga vanu kivimaju, lootsin, et ehk ütleb Hugo nüüd: „That’s the place..“ Aga kui ta seda siiski niipea ei teinud, hakkasin ise pärima, et kas see on minu kodu või hoopis see teine ilusa välisfassaadiga... Nagu arvata võite, ükski nendest majadest mu koduks ei osutunud. Minu elukoht on suhteliselt ilmetu nii seest kui väljast. Samas täiesti piisav, et siin õppimise ajal elada. Niisiis, elan küllaltki vanas kivimajas, kus on 5 tuba + köök +vannituba+ välisterrass. Mainimata ei tohiks jätta, et elan siin 4 tüdrukuga. Meil kõigil on oma tuba, kuid jagame kõiki teisi tube. Tüdrukud ise on küllaltki toredad: Nele Belgiast, Ivana ja Monik Slovakkist ning lisaks tuleb veel hispaanlanna, kelle nime ma ei tea. Mu tuba on küllaltki suur, niiet, kui külla plaaniksite tulla, siis mahutaksin teid vabalt ära.

Esmaspäeva hommikul hakkasid juba keelekursused, mis toimuvad ülikooli keelteteaduskonnas. Tegelikult oli esimene keelepäev rohkem sissejuhatav, tutvusime ülikooliga, Erasmuse tudengite ja õppejõududega. Erasmuslased on päris toredad, nad on kohale tulnud üle kogu Euroopa - Itaaliast, Belgiast, Hollandist, Bulgaariast, Leedust, Lätist, Soomest, Hispaaniast aga ka Brasiiliast ning Türgist. Tõeliselt kirju seltskond. Enamus räägivad inglise keelt küllaltki talutavalt kuid mõned peaaegu et mitte üldse. Niisiis jooksime terve esmaspäev mööda linna ringi, mis oli minu jaoks küllaltki kurnav, kuna ülikooli linnak asub linna kõige kõrgemal alal. Et sinna saada, tuleb kõigepealt minna suurtest treppidest üles ja juhul kui tahad linna (mäest alla) tulla ning hiljem tagasi ülikooli saada, pead 100% taas kuskilt järsakust üles ronima. Üles ja alla saab liikuda enamasti mööda keskaegseid munakivi sillutisi, mis looklevad sinka-vonka kaarega ülikooli hooneteni. Muidugi liiklevad samal kitsal tänaval ka autod (nii üles kui alla). Muide Portugal on maailmas riik kus on enim liiklusõnnetusi ning selle üle ei imesta ei mina ega arvatavasti ka teie. Päev lõppes sellega, et kui lõpuks koju jõudsin (sellega on nii, et kui ülikooli linnakust ära tulen, siis liigun mäest alla, aga, et koju saada, pean lõppude lõpuks taas mäest üles liikuma) jõin vett ja avastasin, et mul on piisavalt jõudu minemaks siin kandis asuvasse kaubanduskeskusesse. Keskus on üpriski võimas ja minu kodust üht salajast teed pidi minnes, on sinna umbes 15 minutit. Hinnad on siin igati mõistlikud ja riided/muud kaubad väga toredad.

Teisipäeva hommikul tundus küllaltki pilvine ilm olevat. Kuna eelmised päevad olid väga palavad, otsustasin riietuda küllaltki mugavalt (pannes selga võimalikult vähe riideid), et juhul kui päeval peaks kuum päike taas paistma hakkama, saaks mõnusalt olla. Mõtlesin ka, et proovin, kuidas oleks kõrgemate kingidega selles ekstreemse maastikuga linnas liikuda. Kooli poole asudes aga hakkas udutama ja kuna teesillutis on siin nii või naa küllaltki libe, siis kodust (mäest alla) kesklinna minnes, tuli väga palju vaeva näha, et püsti jääda. Ma justkui suusatasin oma täistallaga kingadega mäest alla, kujutan ette, et see võis tunduda üpriski veider (blond skandinaavlane suustamas). Kuna esmaspäeval vedasin kooli ka oma läpaka kaasa ja see oli küllaltki kohamakas ja raske, otsustasin seekord võtta kaasa vaid väikse koti. Sinna aga ei mahtunud mu ülikooli dokumendid sisse, niisiis panin need kilekaante vahele. Kuna olin tundi hiljaks jäämas, pidin võimalikult kiiresti liikuma. Juhtus see, mis juhtuma pidi, paberid kukkusid maha ja said poriseks (Murphy seaduse kohaselt sai kõige rohkem mustaks just minu vastuvõtukiri, mis on üks tähtsamaid dokumente). Viskasin siis kilekaaned minema ning pistsin paberid põue ning liikusin kiirel libiseval uisusammul keelteteaduskonna poole, et mitte hilineda. Ma ei jäänud hiljaks. Küll aga hilines 15 minutit õppejõud. Ja hilines 15 minutit ka järgmine õppejõud ja järgmine. Kõik, kes mind paremini teavad, mõistavad millised suhted mul hilinemisega on (eriti Mart), küllap pean siin lihtsalt sellega harjuma (aga see ei tähenda, et lubaksin teil seda tulevikus pidevalt teha). Õppejõud on toredad, rõõmsad, kirglikud, heasüdamlikud ja särasilmsed. Portugali keel? Nõuab palju harjumist. Kuna siiani on mul põhimõtteliselt ainult 2 keeletundi olnud, siis on raske arvamust avaldada aga eks siis kui asjast sotti saan, annan teada. Hetkel tundub, et portugali keel on segu kõigist keeltest mida tean. Üllatavalt palju kasu on õpitud vene keelest, kuna portugali keel sisaldab palju sšžz tähti. Lõunapausi ajal jooksin immigratsiooni ametisse, et end siinseks elanikuks registreerida (mäest alla) Seejärel tagasi loengutesse (mäest üles). Siis sõnaraamatut ostma (mäest alla) ning pärast seda plaanisin minna väikse haagiga koju (läbi ühe väikse ostukeskuse, et süüa osta). Väike haak kujunes aga tunniajaliseks ekslemiseks, kõigepealt mäest üles, siis veel üles, siis alla, siis üles ja lõpuks leidsin end kodutänavalt (täiesti ilma liidaldamata). Kui mäletate, siis otsustasin just sel päeval kanda kotsakingi. Mul juhtub siin ikka igasuguseid naljakaid väikseid apse, kuid need teevad mulle ainult palju-palju nalja. Soovitan ka teil oma väikeste ebaõnnestumiste üle naerda, kuna teinekord näitab see asja hoopis teises valguses ning ei lase tujul langeda. Samal õhtul lahkus üks itaalia tüdruk meie korterist, niisiis otsustasin slovakid talle lahkumispeo korraldada. Õhtu üks väga naljakas seik oli siis, kui itaallanna Greta brasiilia sõbrad saabusid. Mind nähes nad kohmetusid täiesti, kuna arvatavasti polnud nad varem kunagi nii heledat tüdrukut näinud. Nad olid väga häbelikud ning kui neist möödusin, piilusid nad vaid "salaja" silma nurgast. Nad vaatasid mind sellise ilmega nagu oleksid näinud vaimu, olles täiesti imestunud.

Tahate kindlasti teada, kuidas on valgel blondil tüdrukul kõndida ringi linnas, kus on suure tõenäosusega 90% tumedama nahaga inimesed? Ma arvan, et see tunne võrdub samaga nagu on tumedanahalisel jalutada Eesti tänavatel. Nii mehed kui ka naised vaatavad uudistavalt ja häbelikult otsa. Täiesti võimatu on märkamatuks jääda, isegi kui seda väga tahta. Suurim tähelepanu tuleneb muidugi meestelt, kuid olen õppinud seda juba mingil määral ignoneerima.Täiesti võõras asi siin minu jaoks on üksteise musitamine. Mõnes mõttes on see armas, kuid samas kui mõelda seagripile, siis mitte nii armas.

Lõpetan praegu. Kui leian Interneti, mis vahepeal ära ei katke, laen pilte oma koolist ning linnast.

Adeus!
Kaisa

Delta Cafés, Coimbra, 03/09/09

PS! Kirjutage siia ka oma tegemistest ja saatke pilte sügisest Eestist!